olla. Georges Petit tahab kõik minu parimad pildid kokku korjata ja nendest erilise näituse korraldada Rue de Sèze’il; näituse avaks ta oktoobri esimesil päevil. See pilt puuduks siit ainult kuu aega. Tahaksin uskuda, et teie seniks temast võiksite lahkuda. Pealegi pole te vististi sel ajal linnaski. Ja kui te ta niikuinii sirmi taga hoiate, siis pole teil temast ju kuigi palju.”
Dorian Gray laskis käe üle otsaesise käia. Seal olid higipisarad. Ta tundis, et ta seisab hirmsa hädaohu kuristikul.
„Kuu tagasi ütlesite ju, et te seda pilti kunagi välja ei pane,” hüüdis ta. „Miks olete oma otsuse muutnud? Teil, kes te kuulute püsivate kilda, on sama palju tujusid nagu teistelgi. Ainuke vahe, et teie tujud on nii mõttetud. Te pole ometi unustanud, et kinnitasite mulle kõige pühalikumalt – miski maailmas ei võivat teid ajada seda pilti näitusel välja panema. Harryle rääkisite sedasama.” Äkki vaikis ta ja tema silmi ilmus eriline helk. Tal tuli meelde, et lord Henry talle kord pool tõsiselt, pool naljatades oli ütelnud: „Kui tahate endale imeliku veerandtunni valmistada, siis küsige Basililt, miks ta seda pilti ei taha välja panna. Minule ütles ta, miks ta ei taha, ja minule oli see ilmutus.” Jah, võib-olla oli ka Basilil oma saladus. Ta katsus seda teada saada.
„Basil,” ütles ta, astudes tema juurde ja vahtides talle otseteed silma, „meil mõlemail on omad saladused. Ütelge mulle oma, siis ütlen mina teile oma. Mis oli teil põhjuseks loobuda pildi väljapanekust?”
Tahtmata tundis kunstnik kehas värinat.
„Dorian, kui ma seda teile ütleksin, peaksite minust vähem kui praegu ja te naeraksite mu vististi välja. Aga ma ei võiks kannatada ei üht ega teist. Kui soovite, et
