ma enam kunagi teie portreed ei vaataks, siis olen ma sellega nõus. Teie ise olete alati mul vaatamiseks olemas. Kui soovite, et parim teos, mis ma kunagi loonud, oleks maailma silme eest varjatud, siis rahuldun ka sellega. Teie sõprus on mulle rohkem väärt kui ükskõik missugune kuulsus või kiitus.”
„Ei, Basil, teie peate mulle ütlema,” nõudis Dorian Gray. „Mina arvan, mul on õigus seda teada.”
Tema hirm oli kadunud, uudishimu oli selle asemele asunud. Ta võttis kindlasti nõuks Basil Hallward’i saladust teada saada.
„Istume, Dorian,” ütles kunstnik nõutult. „Istume. Ja vastake mulle üks küsimus. Olete ehk teie pildis midagi tähelepanuväärset märganud – midagi, mis alguses ehk teile silma ei puutunud, kuna ta alles hiljem äkki sai teile nähtavaks?”
„Basil!” karjus poiss, haarates toolitugedest värisevail kätel kinni ja vahtides metsikul, pärani pilgul talle otsa.
„Näen, see on nii. Ärge rääkige. Oodake, kuni kuulete, mis mul öelda. Dorian, esimesest silmapilgust peale, mil ma teid kohtasin, oli teie isikul minusse haruldaselt suur mõju. Kogu minu hing, peaaju ja jõud seisid teie võimuses. Teie muutsite minule selle nägematu ideaali nähtavaks kehastuseks, mis kummitab meie, kunstnikkude kujutlemisvõime imeilusa unenäona. Ma jumaldasin teid. Kadestasin igaüht, kellega teie rääkisite. Tahtsin teid tervena endale. Olin õnnelik ainult siis, kui olin teiega. Olles eemal minust isiklikult, viibisite minu läheduses ometi kunstina… Muidugi ei lasknud ma teid ennast sellest midagi teada. See oleks võimatu olnud. Teie poleks seda mõistnud. Vaevalt mõistsin seda isegi. Tead- 174
