Hirmukarjatus kostis Dorian Gray huulilt ja ta kargas kunstniku ning sirmi vahele. „Basil,” ütles ta sootuks kahvatuna. „Ärge vaadake teda. Mina ei taha seda.”
„Iseoma teost mitte vaadata! Seda ei mõtle te ometi tõsiselt. Miks ei peaks ma teda vaatama?” hüüdis Hallward naerdes.
„Kui te peaksite katsuma teda vaadata, Basil, siis, ausõna, kunagi oma elus ei räägi ma teiega enam. Olen täiesti tõsine. Ma ei anna mingit seletust ja teie ei pea ka mingit küsima. Aga pidage meeles: kui puutute seda sirmi, on meie vahel kõik lõpetatud.”
Hallward seisis nagu piksest rabatuna. Ta vahtis täielikus jahmatuses Dorian Gray’le otsa. Kunagi polnud ta teda veel sellisena näinud. Poiss oli tõeliselt vihast valge. Tema käed olid rusikas ja tema silmaterad välkusid sinisest tulest kettaina. Ise värises üleni.
„Dorian!”
„Ärge rääkige!”
„Aga mis see siis on? Muidugi ei vaata ma teda, kui teie ei taha,” ütles ta üsna külmalt, pöördudes kandadel ja minnes akna alla. „Kuid tõepoolest tundub see mõttetusena, et ma ei või iseoma pilti näha, liiatigi kui ma mõtlen teda sügisel Pariisis välja panna. Võib-olla pean teda enne veel kord lakkima ja sellepärast pean teda millalgi nägema ning miks siis mitte täna?”
„Seda pilti välja panna! Teie tahate ta välja panna?” hüüdis Dorian Gray, kuna imelik hirmutunne üle kogu ta keha ronis. Pidi siis maailmale näidatama tema saladust? Pidid inimesed päranisilmil tema elumüsteeriumi vahtima? See oli võimatu. Midagi pidi kohe tegema; mida just, seda ta ei teadnud.
„Jah, ma ei arvanud, et teil midagi selle vastu võiks 172
