Dorian raputas pead ja piinlikkuse ilme tõusis tal näkku sõna „juurdlus” juures. Kõigis neis asjus oli midagi toorest ja labast. „Nad ei tea minu nime,” vastas ta.
„Aga neiu teadis ometi?”
„Ainult minu ristinime ja sedagi ei maininud ta kunagi teiste kuuldes, selles olen kindel. Ta rääkis mulle kord, et kõik olevat uudishimulikud teada saama, kes mina olen, ja et tema ikka ja alati minule on andnud ainult prints Võluja nime. Seda tegi ta kenasti. Teie peaksite mulle Sibylist tegema joonistuse. Tahaksin temast pisut rohkem kui pelka mälestust mõnest suudlusest ja mõnest haprast pateetilisest sõnast.”
„Kui teie seda soovite, Dorian, siis katsun ma midagi teha. Kuid teie ise peate tulema ja mulle jällegi istuma. Ma ei suuda ilma teieta läbi saada.”
„Kunagi ei või ma teile enam istuda, Basil. See on võimatu!” hüüdis ta tagasi põrgates.
Kunstnik vahtis laial pilgul talle otsa.
„Kallis poiss! Mis lollus see siis on!” hüüdis ta. „Tahate teie öelda, et see, mis mina teist tegin, ei meeldi teile? Kus see on? Miks olete talle sirmi ette tõmmanud? Laske mind teda vaadata. See on minu parim teos, mis ma kunagi teinud. Võtke sirm eest ära, Dorian. Teie teener on lihtsalt häbematu, et ta minu teost nõnda varjab. Ma tundsin kohe sisse astudes, et tuba on teissuguseks muutunud.”
„Minu teenril pole sellega midagi tegemist, Basil. Ega te ometi arva, et mina laseksin teda oma tuba korraldada? Lilli paneb ta mõnikord mulle, see on kõik. Ei, seda tegin ise. Valgus oli pildile liiga hele.”
„Liiga hele? Kindlasti mitte, mu armas poiss. See on imehea paik temale. Laske ma vaatan!” Ja Hallward sammus toanurga poole.
