rääkisite, kui olime üheskoos Marlow’s, ja kes armastas öelda, et kollane satään võiks lohutada kõigis eluviletsustes. Mina armastan ilusaid asju, mida võib puutuda ja kätte võtta. Vanad brokaadid, rohelised pronksid, lakktooted, nikerdatud elevandiluu, kallis ümbrus, toredus, pidulikkus – kõigest sellest võib nii paljugi nautida. Kuid kunstiline tundmus, mis nad loovad või vähemalt ilmutavad, on mulle veel enam väärt. Saada iseenda elu vaatlejaks, nagu ütleb Harry, tähendab pääsemist elukannatusest. Tean, teie olete üllatatud, et ma teiega nõnda räägin. Teil pole aimugi, kuidas ma olen arenenud. Ma olin alles koolipoiss, kui teie mind tundsite. Praegu olen ma mees. Mul on uued kired, uued mõtted, uued ideed. Ma olen teissugune, aga sellepärast ei pea te mind vähem armastama. Ma olen muutunud, aga teie peate ikka mu sõbraks jääma. Muidugi meeldib Harry mulle väga. Aga ma tean, teie olete parem kui tema. Teie pole mitte tugevam – teie kardate elu väga, – aga teie olete parem. Ja kui õnnelikud olime kahekesi! Ärge jätke mind maha, Basil, ja ärge tõrelge minuga. Mina olen, mis ma olen. Rohkem pole siin midagi öelda.”
Kunstnik tundis end imelikult liigutatuna. Noormees oli talle lõpmata kallis ja tema isik oli olnud tema kunsti suureks pöördepunktiks. Ta ei suutnud mõtet kannatada, et ta peaks temale veel midagi ette heitma. Pealegi, tema ükskõiksus on ehk ainult tuju, mis möödub peagi. Temas on nii palju head, nii palju õilsat.
„Hea küll siis, Dorian,” ütles ta viimaks nukral naeratusel, „tulevikus ei räägi ma teiega enam sellest hirmsast sündmusest. Tahaksin ainult loota, et teie nime sellega ühenduses ei mainitaks. Täna pärast lõunat algab juurdlus. On nad teid kutsunud?” 170
