oli Sibyl! Oma peenima tragöödia elas ta. Tema oli alati kangelanna. Oma viimsel mänguõhtul – sel õhtul, mil teie teda nägite – mängis ta halvasti, sest ta oli tundma õppinud tõelist armastust. Aga niipea kui ta mõistis elu ebatõelisust, suri ta, nagu pidi kord surema Julia. Ta läks jällegi kunsti valdkonda. Temas on midagi vagast kannatajast. Tema surmal on kogu valurikka märterlikkuse kasutuse pitser, kogu selle raisatud ilu. Kuid te ei pea mitte arvama, nagu poleks mina kannatanud. Kui teie oleksite eile teatud silmapilgul sisse astunud – võib-olla nii kella poole või kolmveerand kuue paiku, – siis oleksite leidnud mu pisarais. Isegi Harryl, kes oli siin ja tõi mulle selle uudise, isegi temal pole tõeliselt vähematki aimu, mis mina olen pidanud läbi tegema. Ma kannatasin pööraselt. Siis läks see üle. Olnud tundmust ei saa ma korrata. Ükski ei või seda, välja arvatud sentimentalistid. Ja teie olete hirmus ülekohtune, Basil. Teie tulete siia, et mind lohutada. See on teist väga kena. Aga kui leiate mu lohutatuna, siis saate vihaseks. Kui kaastundlik te olete! Teie tuletate mulle meelde seda Harry jutustatud filantroopi, kes kulutanud kakskümmend aastat oma elust selleks, et kõrvaldada mingi halbus või muuta mingi ülekohtune seadus – olen unustanud, mis see just oli; lõppeks õnnestus see ja miski ei või ületada tema pettumust. Tal pole enam midagi teha, sureb peaaegu igavusest ja muutub veendunud misantroobiks. Pealegi, mu kallis Basil, kui tahate tõesti mind lohutada, siis õpetage mind unustama, mis on sündinud, või vaatlema seda puht kunstiliselt seisukohalt. Eks olnud see Gautier, kes armastas kirjutada la consolation des arts’ist? Mäletan, et leidsin millalgi teie ateljeest väikese pärgamenti köidetud raamatu, mida lehitsedes sattusin sellele ütlusele. Noh, mina pole selle noormehe sarnane, kellest mulle
