liselt sündinud? Keegi tappis enda, sest ta armastas teid. Tahaksin, et minul oleks kunagi niisugune kogemus. See oleks pannud mu armuma oma armastusse ülejäänud elupäeviks. Inimesed, kes mind on jumaldanud – palju pole neid olnud, siiski mõni on leidunud, – on ikka edasi elanud, veel kaua pärast seda, kui mina enam neist või nemad enam minust pole hoolinud. Nad muutusid tüsedaks ja igavaks, ja kui ma neid kohtan, pöörduvad nad kohe mälestuste juurde. Ah seda naiste hirmsat mälu! Missugune kole asi see on! Ja millist äärmist seisakut ilmutab see mõistuses! Endasse peaks immutama elu värvingu, aga kunagi ei peaks meeles pidama tema üksikasju. Üksikasjad on alati labased.”
„Pean oma aeda magunaid külvama,” ohkas Dorian.
„Selleks pole mingit vajadust,” ütles lord Henry. „Elul on alati magunad peos. Muidugi, üks või teine kord viibivad asjad pikemalt. Millalgi kandsin kogu hooaja ainult orvulilli – kunstilise leinana romaani pärast, mis ei tahtnud surra. Lõpuks ometi suri ta. Olen unustanud, mis sai tema tapjaks. Arvan, see oli tema esitis ohverdada minule kogu maailm. See on alati hirmus silmapilk. Ta täidab su kogu igaviku koledusega. Noh – uskuge või ei – aga nädal tagasi leidsin end leedi Hampshire’i juures lõunal kõnesoleva daami kõrval istumas ja tema tahtis tingimata kogu asja uuesti läbi võtta, kaevates minevikus ja rehitsedes tulevikus. Mina olin oma romaani matnud asfodilli sängi. Tema kiskus ta sealt uuesti välja ja kinnitas mulle, mina olevat tema elu hävitanud. Võin siiski konstateerida tõsiasja: tema sõi hiiglaisuga, nii et mina ei tarvitsenud tema pärast vähematki hirmu tunda. Aga millist maitsepuudust ta avaldas! Mineviku ainuke sarm on, et ta on minevik. Kuid naised ei tea kunagi, millal eesriie on langenud. Nemad vajavad ikka kuuendat
