vaatust, ja niipea kui huvi mänguks on täiesti läinud, soovitavad nad mängu jätkata. Kui sünniks nende tahtmise järele, siis oleks igal naljamängul kurb lõpp ja iga kurbmängu tagatipus oleks jant. Nemad on meeldivalt kunstnikud, kuid neil puudub kunsti tundmus. Teie olete minust õnnelikum. Kinnitan teile, Dorian, mitte ainuski naine poleks minu pärast seda teinud, mis Sibyl Vane tegi teie pärast. Harilikud naised lohutuvad ikka millegagi. Mõned teevad seda sentimentaalsete värvide kandmisega. Ära usalda kunagi naist, kes kannab helelillat, ükskõik mis eas ta oleks, või naist üle kolmekümne viie, kes armastab roosasid linte. See tähendab alati, et nende elul on minevik. Teised saavutavad suurt lohutust oma meeste heade omaduste äkilise leiuga. Nad paiskavad sulle oma abieluõnne näkku, nagu oleks see kõige võluvamaid patte. Mõned lohutuvad usuga, mille müsteeriumidel olevat täielik armatsemise kaasakiskuvus, nagu keegi naine mulle kord ütles; ja mina mõistan seda väga hästi. Pealegi miski ei tee inimest nii edevaks kui rääkimine, ta olevat patune. Südametunnistus teeb meist kõigist enesearmastajad. Jah, pole lõppu lohutustel, mida naised leiavad tänapäevases elus. Tõepoolest, ma pole seda tähtsaimat veel nimetanudki.”
„Mis see siis on, Harry?” küsis poiss hajameelselt.
„Oo, silmatorkav lohutus. Võtta kellegi teise austaja, kui oled kaotanud oma. Heas seltskonnas peseb see alati iga naise valgeks. Aga kui hoopis erinev pidi küll olema Sibyl Vane teistest naistest, keda kohtame! Tema surmas on minule midagi väga ilusat. Rõõmustan, et elan aastasajal, kus sünnivad niisugused imed. See paneb uskuma nende asjade tõelisust, millega meie kõik mängime – paneb uskuma romantikat, kirge ja armastust.”
„Mina olin talle hirmus julm. Seda unustate.” 160
