„Harry,” karjus Dorian Gray ja tuli üle toa ning istus sõbra kõrvale, „miks ei tunne ma seda tragöödiat sel määral, nagu ma tahaksin tunda? Ma ei arva, et oleksin südametu. Või arvate teie seda?”
„Viimase paari nädala jooksul olete liiga palju rumalusi teinud, kui et võiksite endale seda nimetust anda, Dorian,” vastas lord Henry pehmel, nukral naeratusel.
Poiss kortsutas kulmu.
„See seletus ei meeldi mulle, Harry,” ütles ta, „kuid ma olen rõõmus, et teie mind südametuks ei pea. Mina pole midagi selletaolist. Tean, ma pole seda. Ja ometi pean tunnistama, see sündmus ei mõjutanud mind nõnda, nagu ta oleks pidanud seda tegema. Mulle tundub ta lihtsalt imelise näidendi imelise lõpuna. Tal on mõne kreeka tragöödia kogu kohutav ilu; tragöödia, milles mina suurt osa mängisin, kuid millest jäin haavamata.”
„See on huvitav küsimus,” ütles lord Henry, kes tundis sügavat lõbu poisi ebateadlikul egoismil mängides, „äärmiselt huvitav küsimus. Minu arvates käib õige seletus nõnda. Sagedasti juhtub, et tõelise elu tragöödiad sünnivad sedavõrd ebakunstilisel kombel, et nad riivavad meid oma toore jõhkruse, oma põhjaliku korratuse, naeruväärse mõttetuse ja täieliku stiilipuudusega. Nad mõjuvad meisse nagu iga labasus. Nad tekitavad meis ainult palja toore jõu mõju ja meis tõuseb mäss selle vastu. Siiski, mõnikord juhtub meie eluteele mõni tragöödia, mis mõjub meisse oma kunstiliste elementidega. Kui need iluelemendid on tõelised, siis mõjub kogu sündmus meie dramaatilisse tundesse. Äkki leiame, et meie pole enam mängus tegutsejad, vaid pealtvaatajad. Või õigem – me oleme mõlemad. Me vaatleme iseendid ja etenduse pelk imelisus võlub meid. Aga mis on siis praegusel korral tõe- 158
