ohtu, milles ma viibin, ja pole midagi olemas, mis mind ülal hoiaks. Tema oleks seda minule teinud. Temal polnud mingit õigust ennast tappa. See oli isekas temast.”
„Kallis Dorian,” vastas lord Henry, võttes karbist sigareti ja otsides kullatud tikutoosi, „ainuke tee, kuidas naine võib meest muuta, on – teda nii põhjalikult ära tüüdata, et ta kaotab igasuguse eluhuvi. Oleksite teie selle tüdrukuga abiellunud, siis oleksite õnnetuks saanud. Muidugi oleksite kohelnud teda hästi. Inimeste vastu, keda mikski ei panda, võib ikka hea olla. Kuid tema oleks peagi aimanud, et teie olete temale ükskõikne. Ja niipea kui naine oma mehe kohta sellele otsusele jõuab, siis kas muutub ta hirmus lohakaks või ta hakkab väga elegantseid kübaraid kandma, mille eest peab maksma mõne teise naise mees. Ühiskondlikust eksisammust, mis oleks teie asjas hirmus olnud, ei taha ma midagi lausuda, kuigi ma seda endastmõistetavalt heaks poleks kiitnud, aga ma kinnitan, et kogu see asi oleks toonud ainult täieliku pettumuse.”
„Mina arvan sedasama,” lausus poiss, kuna ta ise surnukahvatuna toas edasi-tagasi kõndis. „Kuid ma usun, see oli minu kohus. Pole mitte minu süü, et see hirmus kurbmäng mind takistas seda tegemast, mis õige. Mäletan, et millalgi ütlesite – heade kavatsuste üle valvab midagi saatuslikku, nad tehakse ikka liiga hilja. Minuga oli see tõesti nõnda.”
„Head kavatsused on tarbetud katsed teaduslikke seadusi segada. Nende algpõhjuseks on lihtsalt edevus ja nende tulemus võrdub absoluutse nulliga. Vahetevahel annavad nad meile mõne liialdatud tühise tundmuse, mis omab meeldivuse ainult nõrkadele. See on kõik, mis neist võib öelda. Nad on lihtsalt tshekid pankadesse, kus pole inimestel mingit arvet.”
