oli alles seitsmeteistkümnene. Mina pidasin teda peaaegu veel nooremaks. Ta paistis otse lapsena ja näitlemisest näis ta nii vähe teadvat. Dorian, te ei pea laskma seda asja endale närvidesse minna. Te peate minuga lõunasöögile tulema ja pärast pistame jalad ooperisse. Täna on Patti õhtu, nii et kõik on seal. Te võite minu õe loozhi tulla. Temaga kaasas on mõned elegantsed daamid.”
„Siis tapsin mina Sibyl Vane’i,” ütles Dorian Gray pooleldi endamisi, „tapsin ta nii kindlasti, nagu oleksin noaga tema väikese kõri läbi lõiganud. Ometi õitsevad roosid niisama armsasti nagu täninigi. Linnud laulavad niisama õnnelikult mu aias. Ja õhtul söön teiega lõunat, lähen siis ooperisse ning sööme arvatavasti õhtust pärast seda kusagil. Kui hirmus dramaatiline on elu! Oleksin ma seda kusagilt raamatust lugenud, Harry, siis oleksin selle üle nutnud. Nüüd aga, kus see tegelikult sündinud, pealegi veel minu endaga, on see pisaraiks liiga imeline. Siin on minu esimene kirglik armastuskiri, mille ma oma elus üldse kirjutanud. Imelik, et see pidi olema adresseeritud surnud tüdrukule. Küsin endalt, kas võivad need valged, vaiksed inimesed tunda, keda nimetatakse surnuiks? Sibyl! Võib ta tunda, teada või kuulda? Oo, Harry, kuis ma teda kord armastasin! Sellest oleks nagu aastaid möödunud. Ta oli minule kõik. Siis tuli see hirmus öö – oli see tõesti alles möödunud öö? – mil ta nii halvasti mängis ja minu süda peaaegu lõhkes. Ta seletas mulle hiljem kõik. See oli hirmus kurb. Kuid mind see ei liigutanud põrmugi. Mina pidasin teda pealiskaudseks. Äkki sündis midagi, mis ajas mulle hirmu peale. Ma ei tea, mis see oli, aga see oli midagi koledat. Ütlesin juba, et ma oleksin tema juurde tagasi läinud. Tundsin, et olen ülekohut teinud. Ja nüüd on ta surnud. Mu jumal! Mu jumal! Harry, mis pean ma tegema? Teie ei tunne häda- 156
