Valukarjatus tõusis poisi huulilt ja ta kargas püsti, kiskudes käed lord Henry omist. „Surnud! Sibyl surnud! See pole tõsi! See on hirmus vale! Kuidas julgete seda öelda?”
„See on tõesti tõsi, Dorian,” vastas lord Henry tõsiselt. „See seisab kõigis hommikulehtedes. Mina kirjutasin teile, et te ühtegi neist enne ei loeks, kui mina tulen. Muidugi algab juurdlus ja teid ei pea sellesse segatama. Pariisis minnakse niisuguste asjadega moodi, aga Londonis ollakse nii eelarvamuste kütkes. Siin ei peaks keegi algust tegema mõne skandaaliga. Seda peaks tagavaraks hoidma huvi äratamiseks vanas eas. Loodan, teatris teie nime ei teata? Kui ei, siis on kõik korras. Kas keegi nägi, kui te tema tuppa läksite? See on tähtis punkt.”
Mõned silmapilgud Dorian ei vastanud. Ta oli hirmust uimane. Lõpuks kogeles ta lämmatatud häälel:
„Harry, nimetasite teie juurdlust? Mis te sellega arvasite? Ega siis Sibyl…? Oo, Harry, ma ei suuda seda välja kannatada! Kuid ruttu! Ütelge mulle kohe kõik.”
„Olen kindel, et see polnud õnnetu juhtum, Dorian, kuigi seda niisugusena peab avalikkuse ette kandma. Näib olevat nõnda, et kui ta kella poole ühe paiku emaga teatrist pidi lahkuma, siis ütles ta, et midagi olevat üles unustanud. Teda oodati mõni aeg, aga ta ei tulnud. Viimaks leiti ta surnuna tema riietusetoa põrandalt. Eksituses oli ta midagi sisse võtnud, midagi koledat, mida teatrites tarvitatakse. Ma ei tea, mis see oli, kuid see sisaldas sinihapet või tinavalget. Mina kalduksin sinihappe poole, sest ta suri nähtavasti silmapilkselt.
„Harry, Harry, see on hirmus!” karjus poiss.
„Jah, see on muidugi väga traagiline, kuid teid ei pea sellesse segatama. „The Standard’ist” näen ma, et ta
