„Ah, Dorian, ma olen nii rõõmus, et te seda nõnda võtate! Kartsin, et leian teid üleni südametunnistusepiinades, kiskudes oma ilusaid juukselokke.”
„Sellest kõigest olen juba läbi,” ütles Dorian pead raputades ja naeratades. „Nüüd olen täiesti õnnelik. Kõigepealt tean ma, mis on südametunnistus. Ta pole mitte see, mis teie mulle olete ütelnud. Ta on meis kõige imelisem asi. Ärge irvitage selle üle, lord Henry, vähemalt ärge tehke seda minu ees. Mina tahan hea olla. Ma ei suuda mõtet kanda, et minu hing oleks inetu.”
„Tõesti kena kunstiline alus kõlblusele, Dorian! Soovin teile selleks õnne! Aga kuidas tahate algust teha?”
„Sibyl Vane’iga abielludes.”
„Abielludes Sibyl Vane’iga!” hüüdis lord Henry üles karates ja vaadates talle otsa täielikus jahmatuses. „Mu kallis Dorian, aga…”
„Jah, Harry, ma tean, mida te mõtlete öelda. Midagi hirmsat abielust. Ärge öelge parem. Ärge öelge mulle enam midagi selletaolist. Kaks päeva tagasi palusin Sibyli kätt. Oma sõna tema vastu ei mõtle ma murda. Tema peab minu naiseks saama.”
„Teie naiseks! Dorian!… Kas te minult kirja ei saanud? Ma kirjutasin teile täna hommikul ja saatsin kirja oma teenriga ära.”
„Teie kiri? Oh jaa, ma mäletan. Ma pole seda lugenud, Harry. Kartsin, et seal on ehk midagi sees, mis mulle ei meeldi. Oma pilkesõnadega lõikate elu tükkideks.”
„Siis ei tea te midagi?”
„Mida te sellega arvate?”
Lord Henry läks üle toa, istus Doriani juurde, võttis tema mõlemad käed pihku ja hoidis neid kõvasti.
„Dorian,” ütles ta, „minu kiri – ärge ehmuge – pidi teatama, et Sibyl Vane on surnud.” 154
