tades iseend hullumeelsuses. Lehekülje lehekülje järel kattis ta kahetsuse metsikute ja valu veelgi metsikumate sõnadega. Iseenda süüdistuses on teatud iharus. Hukka mõistes iseend arvame, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista. Patud annab meile andeks pihtimine, mitte preester. Kirja lõpetades tundis Dorian, et temale on andeks antud.
Äkki kostis ukselt koputus ja ukse tagant kuulis ta lord Henry häält. „Kallis poiss, ma pean teiega kokku saama. Laske mind kohe sisse. Ma ei või kannatada, et teie end nõnda lukutate.”
Dorian ei vastanud alguses, vaid oli üsna vait. Kuid koputamine jätkus ja muutus valjemaks. Jah, parem oli lord Henry sisse lasta ja temale oma uut kavatsetavat eluviisi seletada, temaga vaielda, kui seda peaks tarvis olema, temast lahku minna, kui see on paratamatu. Ta kargas üles, tõmbas pildile sirmi ruttu ette ja keeras ukse lukust lahti.
„Mul on kõigest sellest nii väga kahju, Dorian,” ütles lord Henry sisse astudes. „Kuid teie ei pea sellele liiga palju mõtlema.”
„Mõtlete teie Sibyl Vane’i?” küsis poiss.
„Jah muidugi,” vastas lord Henry, laskudes toolile ja kiskudes pikkamisi oma kollaseid kindaid käest. „See on hirmus teatud seisukohalt vaadates, aga see polnud ju teie süü. Ütelge mulle, läksite teie pärast näitelava taha, pärast mängu lõppu?”
„Jah.”
„Ma teadsin seda. Oli teil temaga kokkupõrge?”
„Ma olin jõhker, Harry, hirmus jõhker. Kuid nüüd on jälle kõik hea. Ma ei kahetse enam, mis on sündinud. See õpetas mind iseennast paremini tundma.”
