Nagu ta pärast sagedasti mäletas ja seda alati suure imestusega, leidis ta enda alguses pildi eest seda peaaegu teadusliku huviga silmitsemast. Et võis sündida niisugune muutus, oli talle uskumatu. Ja ometi oli see tõsiasi. Oli ehk mingisugune peen sugulus teda kujutavate värvi ja lõuendi keemiliste aatomite ja tema kehas asuva hinge vahel? Võis see olla, et aatomid teostaksid hinge mõtted? – et nemad muudaksid tõsiasjaks tema unistused? Või oli muutuseks mõni teine, veel hirmsam põhjus? Ta värises kartuses, ja kui oli uuesti aset võtnud diivanil, lamas ta seal ning silmitses pilti jälestavas hirmus.
Ühte oli pilt ometi teinud, seda tundis ta. See tegi teda teadlikuks sellest, kui julm ja ülekohtune oli ta olnud Sibyl Vane’ile. Polnud veel liiga hilja halba heaks teha. Ta võis ikka veel ta endale naiseks saada. Tema ebatõeline ja isekas armastus pidi alluma mingile kõrgemale mõjule, pidi muutuma mingiks õilsamaks kireks, ja pilt, mille Basil Hallward temast maalinud, saaks talle teejuhiks kogu eluteel, saaks temale selleks, mis on ühtedele pühadus, teistele südametunnistus ja meile kõigile jumalakartus. Leidus opiaate südametunnistusele ja uimastusaineid, mis uinutavad kõlbla tundmuse. Aga siin oli tõenduseks, kuis patt langetab, silmaga nähtav sümbol. Siin oli alaliselt püsiv märk hävitusest, mille inimesed tõmbavad oma hingele.
Kell lõi kolm, lõi neli, lõi pool viis, kuid Dorian Gray ei liigutanud end. Ta püüdis koguda oma elu tulipunaseid lõngu ja nendest kududa mustrit; püüdis leida teed palavate kirgede labürindis, milles ta praegu rändas. Ta ei teadnud, mis teha või mis mõelda. Viimaks läks ta laua äärde ja kirjutas neiule, keda ta armastanud, kirgliku kirja, paludes kõigest südamest andeksandmist ja süüdis- 152
