jast! Esiti tumedas videvikus ja pärast täies koiduvalguses oli ta näinud huulte ümber inetuid julmusejooni. Tal oli peaaegu hirm, et teener võiks toast lahkuda. Ta teadis, üksi jäädes pidi ta tingimata pilti uurima minema. Ta kartis tõsiasjas veendumist. Kui olid toodud kohv ja sigaretid ja teener tahtis minna, tõusis Dorianil metsik soov öelda talle, et ta jääks. Ukse sulgumisel tema järel hüüdis ta tema tagasi. Teener seisis ja ootas käske. Dorian vaatas talle silmapilguks otsa.
„Ma pole kellelegi kodus, Victor,” ütles ta ohates. Teener kummardus ja kadus.
Siis tõusis Dorian lauast, süütas sigareti ja langes toredate patjadega kaetud diivanile, mis seisis sirmi ees. Sirm oli vana, kullatud hispaania nahast, mis oli veidi liialdatult kaetud Louis neljateistkümnenda mustriliste väljapressitud ilustistega. Ta uuris teda huviga, küsides iseendalt, kas ta ehk ka varem millalgi on varjanud mõne inimelu saladust.
Pidi ta selle ehk lõpuks kõrvale nihutama? Miks mitte sinna jätta? Milleks seda teada? Oli see tõsi, siis oli see hirmus; kui mitte, mis siis tema pärast muretseda? Aga mis siis, kui saatuse või mõne hirmsa juhuse tõttu mõned teised silmad peale tema omade selle sirmi taha vaataksid ja seda koledat muutust märkaksid? Mis peaks ta tegema, kui Basil Hallward ise tuleks ja tahaks oma pilti näha? Millalgi teeks Basil seda kindlasti. Ei, pilti pidi kohe uurima. Parem kõik muu kui niisugune kole kahtlus.
Ta tõusis ja lukustas mõlemad uksed. Oma häbimaski vaadeldes pidi ta vähemalt üksi olema. Nüüd lükkas ta sirmi kõrvale ja vahtis ennast näost näkku. Oli täiesti tõsi. Pilt oli muutunud.
