Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
Ta tõusis toolilt ja tõmbas suure sirmi pildi ette, ise värisedes teda nähes. „Kui kole!” lausus ta endamisi ja astus klaasukse juurde ning avas selle. Välja rohule astunud, hingas ta sügavasti. Värske hommikuõhk näis peletavat kõik tema tumedad kired. Ta mõtles ainult Sibylist. Nõrk endise armastuse vastukaja pöördus temasse tagasi. Ikka ja jälle kordas ta neiu nime. Linnud, kes laulsid kastemärjas aias, näisid jutustavat temast lilledele. 148
