peaks ta siis Sibyl Vane’i pärast muretsema? Tema polnud talle praegu enam midagi.
Aga portree? Mis pidi sellest arvama? Tema hoidis oma algkuju elusaladust ja jutustas tema elulugu. Tema oli teda õpetanud armastama iseenda ilu. Õpetab ta ehk teda põlgama ka iseenda hinge? Vaatab ta veel kunagi teda?
Ei, see pidi olema ainult viirastus, mille lõid tema segatud meeled. Veedetud hirmus öö oli jätnud järele nägemused. Äkki oli langenud tema peaajule see tulipunane laik, mis ajab inimesed hulluks. Portree polnud muutunud. Pöörane oli seda mõeldagi.
Kuid see vaatles teda, vaatles oma ilusa rikutud näo ja julma naeratusega. Tema heledad juuksed helkisid varases päikesepaistes. Tema sinised silmad kohtasid noormehe omi. Teda valdas lõpmatu haletsus mitte iseenda, vaid oma maalitud kuju pärast. See oli juba muutunud ja pidi muutuma veelgi. Tema kuld pidi närtsima halliks. Tema punased ja valged roosid pidid surema. Iga tema tehtud patu pärast pidi mõni laik varjama ja rikkuma tema ilu. Aga tema ei patusta. Muutunud või muutumatu pilt oleks tema südametunnistuse nähtav kuju. Tema paneb kiusatusele vastu. Lord Henryga ei saaks ta enam kokku – igatahes ei kuulaks ta enam tema peenemürgilisi õpetusi, mis olid Basil Hallward’i aias esimest korda äratanud temas kire võimatute asjade järele. Tema läheb Sibyl Vane’i juurde tagasi, lepib temaga ära, abiellub temaga, katsub teda uuesti armastada. Jah, tema kohus oli nõnda talitada. Sibyl pidi küll rohkem kannatama kui tema ise. Vaene laps! Tema oli talle olnud isekas ja julm. Võluvus, mida ta neiult oli saanud, tuleks tagasi. Kahekesi üheskoos oleksid nad õnnelikud. Tema elu neiuga oleks ilus ja puhas.
