KAHEKSAS PEATÜKK
Ta ärkas alles hilja pärast lõunat. Teener oli juba mitu korda kikivarbail tuppa hiilinud vaatama, kas ta ehk juba end liigutab, ja ta imestas, mis küll paneb noorhärra nii kauaks magama. Viimaks helistati ja Victor astus vaikselt sisse, kandes teetassi ja pakki kirju, mõlemad Sèvres’i portselanist kandmikul, ja tõmbas kõrvale oliivikarva siidised, särava sinivoodriga eesriided kõigi kolme akna eest.
„Monsieur magas täna hommikul hästi,” ütles ta naeratades.
„Mis kell on, Victor?” küsis Dorian Gray uniselt.
„Veerand kaks, monsieur.”
Kui hilja! Ta tõusis istukile, ja rüübanud pisud teed, hakkas kirju lugema. Üks oli lord Henrylt ja toodud käsitsi täna hommikul. Ta viivitas silmapilgu ja pani selle siis kõrvale. Teised avas ta ükskõikselt. Neis leidusid harilikud kaardikollektsioonid, kutsed lõunasöögile, piletid eranäitustele, headtegevate kontsertide programmid ja muud selletaolist, millega peened noorhärrad külvati üle igal hommikul kogu hooaja kestel. Seal oli ka üsna raske arve Louis viieteistkümnenda graveeritud hõbedase tualettserviisi eest, mida ta tänini polnud söandanud saata oma hooldajaile, kes olid äärmiselt vana
