Ta laskus tugitoolile ja hakkas mõtlema. Äkki turgatas tal pähe, mis ta oli ütelnud Basil Hallward’i ateljees sel päeval, kui pilt sai lõplikult valmis. Jah, seda mäletas ta selgesti. Ta oli avaldanud hullumeelse soovi, et tema ise peaks jääma nooreks, kuna pilt vananeks; et tema enese ilu seisaks rikkumata, kuna aga nägu lõuendil kannaks tema kirgede ja pattude koormat; et maalitud kuju inestaksid kannatuse ja mõtte jooned, kuna temas endas säiliks kogu tema õitsev nooruse meeldivus ja armsus, mis talle just praegu oli nii mõistetavaks saanud. Ega ometi tema soov täide lähe? Niisugused asjad on võimatud. Hullumeelsus oleks sellest mõeldagi. Ja ometi seisis pilt praegu tema ees, julmuse jooned suu ümber.
Julmus! Oli ta siis julm olnud? See oli ju tüdruku, mitte tema süü. Tema oli tast unistanud kui suurest kunstnikust ja oli andnud talle oma armastuse, sest ta pidas teda suureks. Siis pettus ta temas. Ta oli pealiskaudne ja väärtusetu. Ometi valdas teda lõpmatu kahetsus mõeldes, kuidas neiu tema jalge ees oli lamanud ja väikese lapsena nuuksunud. Tal tuli meelde, kui ükskõikselt ta teda seal oli vaadelnud. Miks oli ta niisugusena loodud? Miks oli temale niisugune hing antud? Kuid ka tema oli kannatanud. Kolme koleda tunni jooksul, mil kestis mäng, oli ta elanud valuga täidetud sajandeid, piinarikkaid aastatuhandeid. Tema elu oli ometi niisama palju väärt kui neiul. Kui tema oli neiut haavanud eluks ajaks, siis oli neiu tema silmapilguks rikkunud. Pealegi olid naised valude kannatamiseks kohasemad kui mehed. Nemad elasid tundmuseerutusist ja mõtlesid ainult neist. Armukesi soetades teevad nad seda ainult selleks, et neil oleks keegi, kellega stseene korraldada. Lord Henry oli talle seda ütelnud ja tema ometi teab, mis on naine. Miks 146
