leek. Ta kustutas need, ja visanud kübara ning mantli lauale, läks läbi raamatukogu oma magamistoa poole, mis asus esimesel korral ja oli suur kaheksanurgeline ruum; oma vasttekkinud toredustundmuses oli ta ise lasknud selle dekoreerida ja oli ta katnud haruldaste renessansiaegsete gobeläänidega, mis olid leitud kusagilt Selby Royali katusekambrist. Ukse käepidet pöörates langes ta pilk pildile, mille Basil Hallward temast maalinud. Üllatatult põrkas ta tagasi. Siis astus ta pisut jahmununa oma tuppa. Kui oli võtnud lille oma kuue nööpaugust, lõi ta kõhklema. Viimaks läks ta tagasi, astus pildi juurde ja uuris seda. Tumedas valguses, mis tungis läbi koorekarva siideesriiete, paistis pilt nagu pisut muutununa. Näoilme näis teisena. Oleks võinud öelda, et suu ümber oli tekkinud julm joon. See oli tõesti imelik.
Ta pöördus ümber, läks akna juurde ja tõmbas eesriide üles. Lai koiduvalgus voolas tuppa ja peletas fantastilised varjud värisevaina tumedaisse nurkadesse. Kuid imelik pildi ilme, mida ta oli esiti tähele pannud, näis viibivat ja isegi veel selgemaks muutuvat. Värisev, kõrvetav päikesevalgus näitas julmuse jooni suu ümber nii selgesti, nagu vaatleks ta pärast mingisugust hirmsat sündmust oma nägu peeglis.
Ta võpatas ja võttes laualt elevandiluust Amoritesse raamitud peegli, lord Henry kingituse, heitis ta kärsitu pilgu poleeritud sügavusse. Ainuski selline joon ei inestanud tema punaseid huuli. Mis pidi see tähendama?
Ta hõõrus oma silmi ja astus otse pildi juurde, teda seal uuesti uurides. Maalis endas kui niisuguses polnud vähematki muudatust märgata ja ometi polnud kahtlust, et kogu ilme oli teisenenud. See polnud ainult tema kujutelm, vaid kohutavalt selge tõsiasi.
