nüüd endast heitnud. Teie olete pealiskaudne ja rumal. Mu jumal! Kui rumal olin ma teid armastades! Missugune hullumeelne pidin ma olema! Praegu pole te mulle enam midagi. Mina ei taha teid enam kunagi näha. Ma ei taha teist enam kunagi mõtelda. Kunagi ei võta ma enam teie nime suhu. Teie ei mõista, mis te mulle olite ükskord. Ah, ükskord… Oo, ma ei suuda seda mõtet kannatada! Tahaksin, et ma poleks kunagi teid näinud! Teie röövisite minult mu eluluule. Kui vähe taipate teie armastust, öeldes, tema hävitavat teie kunsti! Ilma teie kunstita pole te midagi. Mina oleksin teid teinud kuulsaks, hiilgavaks, suurepäraseks. Maailm oleks teid jumaldanud ja teie oleksite kandnud minu nime. Aga mis olete nüüd? Ilusa näoga kolmanda järgu näitlejanna.”
Tüdruk muutus valgeks ja värises. Ta surus oma käed kokku ja tema hääl peatus nagu kurgus. „Teie ei mõtle seda tõsiselt, Dorian?” lausus ta. „Te näitlete.”
„Näidelda! Selle jätan teie ülesandeks. Teie teete seda nii hästi,” vastas ta kibedalt.
Neiu tõusis oma põlvilt ja paluva valuilmega näos astus ta üle toa noormehe juurde. Ta puutus selle kätt ja vaatas talle silma. Noormees tõukas ta tagasi.
„Ärge puutuge mind!” karjus ta.
Tasane oie tõusis neiu rinnast ja ta langes noormehe jalge ette, lamades seal tallatud lillena.
„Dorian, Dorian, ärge jätke mind maha!” sosistas ta. „Mul on nii kahju, et ma hästi ei mänginud. Kogu aeg mõtlesin ju teist. Kuid ma tahan püüda, tõepoolest, ma tahan püüda. See tuli kõik nii äkki minu üle, see armastus teie vastu. Arvan, ma poleks seda kunagi tundnud, kui teie mind poleks suudelnud – kui meie teineteist poleks suudelnud. Suudle mind veel, mu armsam. 142
