site mind mõistma, mis on armastus tõeliselt. Minu armsam! Minu armsam! Prints Võluja! Eluvürst! Ma olen varjudest tüdinud. Teie olete mulle rohkem kui kogu kunst kunagi võib olla. Mis on mul tegemist mõne näidendi nukkudega? Täna õhtul siia tulles ei mõistnud ma veel, kuidas see kõik minust on ära langenud. Mina arvasin, et pidin imeliseks muutuma, aga ma leidsin, et ma ei suuda midagi. Äkki koitis mul hinges, mida see kõik peab tähendama. Selles teadvuses oli mulle midagi imelist. Kuulsin nende sisistamist ja ma naeratasin. Mis võisid nemad teada armastusest nagu meie oma? Võtke mind siit ära, Dorian – võtke mind enesega sinna, kus oleksime ainult kahekesi. Ma vihkan näitelava. Ma võin mängida tundmust, mida mul ei ole, aga ma ei või mängida tundmust, mis mind põletab tulena. Oh, Dorian, Dorian, kas nüüd mõistate, mis see tähendab? Isegi kui ma seda võiksin, siis oleks see mulle pühaduse rüvetamine – mängida armastust. Teie õpetasite mind seda mõistma.”
Dorian laskus sohvale ja pööras oma näo kõrvale. „Teie tapsite mu armastuse,” pomises ta.
Neiu vaatas teda imestuses ja naeris. Noormees ei vastanud. Neiu astus tema juurde ja silitas oma väikeste sõrmedega tema juukseid. Ta põlvitas istuja juurde ja surus selle käed oma huulile. Dorian kiskus oma käed ära ja värin raputas tema keha.
Siis kargas ta üles ja läks ukse juurde. „Jah,” karjus ta, „teie tapsite mu armastuse. Enne erutasite mu kujutlusjõudu, nüüd ei suuda te erutada isegi mu uudishimu. Teie lihtsalt ei avalda enam mingit mõju. Mina armastasin teid, sest teie olite imeline, teil oli geenius ja mõistus, teie teostasite suurte luuletajate unistusi ja andsite kuju ning sisu kunsti varjudele. Selle kõik olete
