Ärge minge minu juurest ära. Mu vend… Ei, mis sest. Tema ei arvanud seda. Ta naljatas… Kuid teie, oo! kas te siis seda tänast õhtut ei või mulle andeks anda? Ma tahan tublisti tööd teha ja ennast parandada katsuda. Ärge olge minule julm, sest ma armastan teid üle kõige maailmas. Pealegi ainult üks kord ei meeldinud ma ju teile. Kuid teil on täiesti õigus, Dorian. Mina oleksin pidanud end rohkem kunstnikuna näitama. Ma talitasin rumalasti ja ometi ei võinud ma sinna midagi parata. Oo, ärge jätke mind maha, ärge jätke mind maha!”
Kirglik nutuhoog raputas ta keha. Haavatud loomana roomas ta põrandal ja Dorian Gray oma ilusate silmadega vaatas alla tema peale ning tema voolitud huuled tõmbusid toredaks põlgusejooneks. On ikka midagi naeruväärset nende inimeste tundmustes, keda me enam ei armasta. Sibyl Vane paistis talle põhjatult melodramaatilisena. Tema ohked ja pisarad tüütasid teda.
„Mina lähen,” ütles Dorian viimaks oma külmal, selgel häälel. „Ma ei tahaks halb olla, kuid ma ei või teid enam näha. Ma olen teis pettunud.”
Neiu nuttis vaikselt ja ei vastanud, ta roomas ainult lähemale. Pimesi sirutas ta oma väikesed käed, mis näisid otsivat noormeest. See pöördus kannal ümber ja lahkus toast. Mõne silmapilguga oli ta teatrist väljas.
Kuhu ta läks, seda teadis ta vaevalt. Pärast mäletas end kõndinud olevat läbi tumedalt valgustatud tänavate, mööda kõrgeist mustavarjulisist väravavõlvistikest ja inetuist majadest. Kähiseva häälega ja kareda naeruga naised olid talle järele hõiganud. Hiigelahvidena olid temast möödunud joodikud vandudes ja endamisi mõnades. Ta oli näinud lävedel kükitamas veidraid lapsi ja tumedailt hoovidelt oli ta kuulnud karjatusi ning vandumist.
