noormehe nime meloodiliselt muusikalise häälega, nagu oleks see tema huulte punastele õilmelehtedele magusam kui mesi – „Dorian, teie oleksite pidanud mõistma. Aga te mõistate ometi nüüd, eks ole?”
„Mida siin mõista?” küsis poiss pahaselt.
„Miks ma täna nii halb olin. Miks olen ka tulevikus alati halb. Miks ma ei saa enam kunagi hästi mängida.”
Dorian kehitas õlgu.
„Teie olete haige, arvan ma. Haigena ei oleks pidanud te mängima. Teie teete end naeruväärseks. Minu sõpradel oli igav. Minul oli igav.”
Neiu nagu ei kuulanudki teda. Rõõmu pärast oli ta otse ümber muudetud. Teda valdas õnnejoovastus.
„Dorian, Dorian!” hüüdis ta. „Kui ma teid veel ei tundnud, siis oli näitlemine minu elu ainuke tõelisus. Ainult teatris elasin ma tõepoolest. Mõtlesin, et see kõik on tõsi. Ühel õhtul olin Rosalinde, teisel Portia. Beatrice rõõm oli minu rõõm ja Cordelia valu oli minu valu. Mina uskusin kõike. Harilikud inimesed, kes minuga mängisid, paistsid mulle nagu jumalad. Värvitud seinad olid minu maailm. Ma tundsin ainult varje ja pidasin neid reaalseiks. Siis tulite teie – oo, mu ilus arm! – ja vabastasite mu hinge vanglast. Teie õpetasite mulle, mis tõelisus on tõeliselt. Täna õhtul esimest korda kogu oma elus nägin ma tühise teatrimaailma õõnsust, valet ja naeruväärsust, mille keskel ma alati olin mänginud. Täna õhtul esimest korda mõistsin ma, et Romeo oli inetu, vana ja värvitud, et kuuvalgus aias oli vale, et lavastus oli labane ja sõnad, mis ma pidin rääkima, olid ebareaalsed, sest nad polnud mitte minu sõnad, mitte need, mida mina tahtsin öelda. Teie tõite mulle midagi kõrgemat, midagi, millega võrreldes kunst on ainult vastuhelk. Teie õpeta- 140
