ärge tehke nii traagilist nägu! Saladus nooreks jääda on – hoiduda ebakõlvulisist erutusist. Tulge minu ja Basiliga klubisse. Me suitsetame seal sigarette ja joome Sibyl Vane’i iluks. Ta on ilus. Mida tahaksite veel?”
„Minge ära, Harry,” hüüdis poiss. „Tahaksin üksi olla. Basil, te peate minema. Ah! Eks te näe, et mu süda lõhkeb?”
Palavad pisarad tungisid tal silma. Ta huuled värisesid ja ta tormas loozhi taguseina, toetus selle vastu ja kattis oma näo kätega.
„Lähme, Basil,” ütles lord Henry imeliku õrnusega hääles; ja mõlemad noormehed läksid üheskoos välja.
Varsti pärast seda süttisid tuled näitelaval ja eesriie tõusis kolmandaks vaatuseks. Dorian Gray istus uuesti oma paigale. Ta paistis kahvatuna, uhkena ja ükskõiksena. Etendus venis edasi ja tundus lõpmatuna. Pooled inimesed läksid välja, naerdes ja trampides oma raskete saabastega. Kogu etendus oli nurjas. Viimane vaatus mängiti peaaegu tühjadele pinkidele. Eesriie langes naerukihina ja urina saatel.
Dorian Gray tormas taha riietumisruumi. Tüdruk seisis seal üksi, näol võidurõõmu helk. Ta silmad leegitsesid imelises tules. Teda piiras midagi säravat. Avatud huuled naeratasid millestki saladuslikust.
Kui Dorian sisse astus, vaatas neiu temale otsa ja tema näkku ilmus lõpmata rõõmu ilme. „Kui halvasti ma täna mängisin, Dorian!” hüüdis ta.
„Hirmsasti!” vastas noormees ja vahtis teda jahmunult. „Hirmsasti! See oli kole! Olete haige? Teil pole aimugi, mis see oli. Teil pole vähematki aimu, mis mina kannatasin.”
Tüdruk naeratas. „Dorian,” vastas ta, venitades
