Isegi harilik, harimata publik all saalis ja galeriil kaotas huvi mängu vastu. Inimesed läksid rahutuks ja hakkasid valjusti rääkima ning vilistama. Juudi direktor, kes seisis esimeste ridade taga, trampis ja vandus tulises vihas. Ainuke inimene, kes rahulikuks jäi, oli näitlejanna ise.
Pärast teist vaatust läks lahti sisistamistorm ja lord Henry tõusis oma toolilt ning ajas mantli selga. „Ta on väga ilus, Dorian,” ütles ta, „kuid ta ei mõista mängida. Lähme.”
„Mina vaatan mängu lõpuni,” vastas poiss karmil, kibedal häälel. „Mul on hirmus kahju, et raiskasin teil õhtu, Harry. Palun vabandust teilt mõlemailt.”
„Kallis Dorian, mina tahaksin arvata, et miss Vane on haige,” rääkis Hallward vahele. „Me tuleme mõni teine õhtu.”
„Sooviksin, et ta oleks haige,” oli poiss nõus. „Kuid mulle näib, ta on lihtsalt ükskõikne ja külm. Ta on põhjani muutunud. Eile õhtul oli ta suur kunstnik. Täna õhtul on ta ainult harilik keskpärane näitlejanna.”
„Ärge rääkige nõnda sellest, keda armastate, Dorian. Armastus on imelisem asi kui Kunst.”
„Nad mõlemad on lihtsad jäljendusvormid,” tähendas lord Henry. „Kuid lähme. Dorian, teie ei peaks enam kauemaks siia jääma. Halba näitlemist näha ei ole kõlbeliselt soovitav. Pealegi arvan ma, teie abikaasal pole ometi vaja näidelda. Mis oleks siis sellest, et ta mängib Juliat nagu puunukk. Ta on väga meeldiv, ja kui ta elust niisama vähe teab nagu näitlemisest, siis on ta vaimustav kogemus. On ainult kaht tõugu inimesi, kes võluvad – ühed teavad absoluutselt kõik ja teised ei tea absoluutselt mitte midagi. Armuline taevas, mu kallis poiss, 138
