Dorian Gray muutus teda vaadates kahvatuks. Ta oli jahmunud ja hirmunud. Kumbki sõber ei söandanud talle sõnagi lausuda. Tüdruk näis nende arvates täiesti andetu olevat. Nad olid hirmsasti pettunud.
Ometi tundsid nad, et iga Julia katsekiviks on rõdustseen teises aktis. Nad jäid seda ootama. Ebaõnnestus ta ka seal, siis ei olnud temas midagi.
Kuuvalgele ilmudes oli ta imeilus, seda ei võinud salata. Kuid tema mängu teaterlikkus oli väljakannatamatu ja läks jätkates aina halvemaks. Tema liigutused muutusid hirmus tehtuiks. Ta ülirõhutas iga öeldavat sõna. Ilus katkend:
Sa tead, öö pime loorib nägu mul,
Palg neitsi muidu häbis punastaks
Neist sõnust, mis ma rääkind sellel ööl –
|
kanti ette piinliku täpsusega, nagu oleks ettekandja koolitüdruk, keda on õpetanud mõni teise järgu ilulugemise professor. Kui ta kummardus üle rõdu ja jõudis nende imeliste ridade juurde:
Ehk sinust rõõmu küll,
Ei tänaöisest leppest rõõmu mul:
Ta liiga järsk, liig oot’mata, liig äkki,
Liig nagu pikne, mis veel enne kaob,
Kui öelda võib: „Välk lööb!”
Head ööd, mu arm!
Me armupungast õhus kuumavas
Las’ võrsub uueks kohtamiseks kaunis lill –
|
siis rääkis ta need sõnad nõnda, nagu poleks neil tema kohta mingit tähendust. See polnud närvilisus. Otse sellevastu näis ta enda üle täiesti valitsevat. See oli lihtsalt halb mäng. Ta ebaõnnestus täielikult.
137
