Veerand tundi hiljem ilmus näitelavale Sibyl Vane haruldaselt suure käteplaksutuse saatel. Õige, ta oli tõesti väga kena välimusega – üks meeldivamaid olevusi, keda lord Henry kogu oma elus näinud. Midagi hirvelist oli tema pelglikus ilus ja pärani aetud silmis. Kerge puna, nagu oleks see roosi vari hõbepeeglis, ilmus ta palgeile, kui ta vaatas seda täit ja vaimustatud maja. Ta astus mõne sammu tagasi ja tema huuled näisid värisevat. Basil Hallward kargas jalule ja hakkas käsi plaksutama. Liikumata, nagu unes istus Dorian Gray ja vahtis neiut. Lord Henry uuris teda läbi binokli ja lausus: „Kena! Kena!”
Näitelava kujutas Capuleti maja eesruumi ja ühes Mercutio ning oma teiste sõpradega astus sisse Romeo palverändaja ülikonnas. Orkester mängis mõne takti ja tants algas. Inetult ja viletsalt riietatud teiste näitlejate seas liikus Sibyl Vane nagu mõni olend, kes kuulub kuhugi peenemasse maailma. Tantsides hõljus ta keha nagu taim voolavas vees. Tema kaela joonestik tuletas meelde valget liiliat. Tema käed tundusid olevat külmast elevandiluust.
Kuid ta oli imeliselt ükskõikne. Ta ei avaldanud vähematki rõõmu, kui ta silmad tabasid Romeod. Vähesed sõnad, mis tal öelda:
Hea palverändur, asjatu su rutt |
