„Jah,” vastas Dorian Gray. „Siit leidsin ta ning ta on jumalikum kui kõik muu, mis elab. Tema mängu vaadates unustate kõik muu. See lihtne, harimatu rahvas saab hoopis teiseks, niipea kui ta näeb teda näitelaval. Nad istuvad vaikselt ja vaatavad teda. Nad nutavad ja naeravad, nagu tema seda neilt soovib. Ta teeb oma publiku viiulina vastukõlavaks. Tema hingestab nad ja siis tundub, nagu oleksid nad meiega samast lihast ja verest.”
„Samast lihast ja verest nagu meiegi! Oo, loodan, et mitte!” hüüdis lord Henry, kes silmitses binokliga galeriipublikut.
„Ära pane teda tähele, Dorian,” ütles kunstnik. „Ma mõistan, mis te arvate, ja minul on sellesse tüdrukusse usku. Kõik, mida teie armastate, peab olema imeline, ja tüdruk, kes mõjub nagu kirjeldate, peab olema peen ja õilis. Oma ajajärku hingestada – see on, mida maksab teha. Kui see tüdruk võib anda hinge neile, kes on elanud ilma selleta, kui ta suudab luua ilutundmuse inimestes, kelle elu on olnud räpane ja inetu, kui ta võib kiskuda neilt nende isekuse ja anda neile pisarad teiste valu pärast, võib ta seda, siis on ta teie jumaldamise, siis on ta kogu maailma jumaldamise vääriline. See abielu on täiesti õige. Alguses ei arvanud ma seda nõnda, aga nüüd olen nõus. Jumalad on Sibyl Vane’i teie tarvis loonud. Ilma temata poleks te täiuslik.”
„Tänan, Basil,” vastas Dorian Gray tema kätt surudes. „Ma teadsin, et teie mind mõistate. Harry on nii küüniline, et ajab mulle hirmu peale. Aga juba algas orkester. Ta on päris kole, kuid ta mängib ainult minutit viis. Siis tõuseb eesriie ja te näete tüdrukut, kellele mina tahan anda kogu oma elu, kellele olen andnud kõik, mis leidub minus head.”
