SEITSMES PEATÜKK
Millegipärast oli saal sel õhtul rahvast täis ja lihav juudi direktor, kes neid lävel kohtas, säras kõrvast kõrvani värisevas õlitatud naeratuses. Mingisuguse tähtsa roomavusega saatis ta nad nende loozhi, vehkides oma kalliskivistatud käega ning rääkides kilaval häälel. Dorian Gray’le oli ta täna jälgim kui kunagi varemalt. Ta tundis, nagu oleks ta tulnud Mirandat vaatama ja kohanud Calibani. Lord Henryle sellevastu meeldis ta. Vähemalt kinnitas ta seda ja tahtis tingimata tema kätt suruda, öeldes talle, tema olevat uhke tutvudes mehega, kes on leidnud tõelise geeniuse ning läinud pankrotti luuletaja pärast. Hallward’ile pakkus lõbu vaadelda all saalis olevaid nägusid. Kuumus oli hirmus lämmatav ja ilmatu suur kroonlühter säras määratu neitsisõlena, millel õilmeleheks kollased tuled. Poisid galeriil olid oma kuued ja vestid seljast maha ajanud ning nad rinnatisele ladunud. Nad rääkisid isekeskis üle teatri ja jagasid oma apelsine mukitud tüdrukutega, kes nende kõrval istusid. Mõned naised naersid all saalis. Nende hääled olid hirmus lõikavad ja ebameeldivad. Einelauast kostis pudelikorkide tõmbamine.
„Missugune paik oma jumalanna leidmiseks!” ütles lord Henry. 134
