oli liiga igapäevane. Ta tuletas meelde mingit halba draamaproovi.
„Ei,” vastas ta ja imestas ise elu karmi lihtsust.
„Minu isa oli siis lurjus!” hüüdis poiss käsi rusikasse tõmmates.
Ema raputas pead. „Teadsin, ta ei olnud vaba. Me armastasime teineteist väga. Oleks ta elanud, siis oleks ta meie eest muretsenud. Ära räägi temast halba, mu poeg. Tema oli sinu isa ja dzhentlmen. Ta oli tõepoolest suurte sidemetega.”
Poja suust tuli vandesõna. „Minul isiklikult on see ükskõik,” hüüdis ta, „aga ära lase Sibyli… See on ju ka dzhentlmen, eks ole, kes teda armastab või ütleb, et ta armastab. Ka suurte sidemetega, arvan ma.”
Silmapilguks allus ema vastikule alandusetundmusele. Ta pea langes longu. Värisevate kätega pühkis ta silmi.
„Sibylil on ema,” lausus ta, „minul ei olnud.”
Poiss oli liigutatud. Ta astus ema juurde, kummardus ja suudles teda.
„Anna andeks, et ma sind oma küsimusega isast piinan,” ütles ta, „kuid ma ei võinud muidu. Pean minema. Ela hästi. Ära unusta, et sul on nüüd ainult üks laps, kelle järele valvata, ja usu, et kui see mees peaks minu õele halba tegema, siis saan ma teada, kes ta on, otsin ta üles ja tapan ta kui koera. Seda vannun ma.”
Ähvarduse liialdatud ägedus, seda saatev kirglik liigutus ning sõnade meeletu melodramaatilisus muutsid emale elu jälle tuntavamaks. Selle õhkkonnaga oli ta harjunud. Ta hingas vabamalt ja esimest korda mõne kuu jooksul imetles ta oma poega tõeliselt. Ta oleks tahtnud seda etendust pikendada samal tundmuste pinnal, kuid 122
