Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
poeg tegi kõigele järsku lõpu. Kohvrid pidi alla kandma, kaelaräti välja otsima. Majahoidja tuli ja läks toimetades. Voorimehega pidi tingima. Viimane silmapilk uppus igapäevaseisse pisiasjusse. Ja uuesti ilmunud pettumusetundega lehvitas ema aknast oma rebenenud pitstaskurätti, kui tema poeg minema sõitis. Ta oli arvamisel, et suur silmapilk oli kasutamata jäänud. Aga ta lohutus jutustades Sibylile, kui kurvana ta oma elu tunneb sestsaadik, kui tal veel ainult ühe lapse järele on valvata. See ütlus oli tal meelde jäänud ja see meeldis talle. Ähvardusest ei lausunud ta sõnagi. Seda oli nii elavalt ja dramaatiliselt väljendatud. Ta tundis, et ühel ilusal päeval naeravad nad kõik selle üle.
123
