oli tulnud, nagu näis, õe ja tema vahele. Aga kui tüdruku käed talle kaela langesid ja kui peened sõrmed sasisid ta juustes, siis läks ta süda pehmeks ja ta suudles õde tõsisel tundmusel. Pisarad tõusid tal silma mööda treppi alla astudes.
Ema ootas teda all. Ta urises poja ebatäpsuse pärast, kui see sisse astus. Poiss ei vastanud midagi, istus ainult lauda, et süüa oma lihtsat einet. Kärbsed surusid laua ümber ja ronisid mööda määrdinud lina. Omnibuste põrinast ja troskade mürast hoolimata kuulis ta ometi ema hääle suminat, mis neelas tema viimased siinsed minutid.
Varsti lükkas ta taldriku kõrvale ja laskis pea kätele langeda. Ta tundis, temal oli õigus teada. Juba varemalt oleks pidanud temale ütlema, kui asi nõnda oli, nagu tema aimas. Tinaraskes hirmus pidas ema teda silmas. Mehaaniliselt voolasid sõnad ta huulilt. Katkine pitsist taskurätik värises ta sõrmede vahel. Kui kell lõi kuus, tõusis poiss ja läks ukse juurde. Seal pöördus ta ümber ja vaatas emale otsa. Nende pilgud läksid vastamisi. Ema silmis luges poeg metsikut palvet halastuseks. See ajas ta tulivihaseks.
„Ema, ma pean midagi küsima,” ütles ta. Ema pilk rändas ebamääraselt toas ringi. Ta ei vastanud midagi. „Räägi mulle tõtt. Mul on õigus seda teada. Olid sa minu isaga abielus?”
Ema ohkas sügavasti. See oli kergendusohe. Hirmus silmapilk, mida ta oli kartnud ööd ja päevad, nädalad ja kuud, oli käes, ja nüüd polnud tal enam vähematki hirmu. Tõeliselt oli ta teatud määral pettunudki. Küsimuse lihtne otsekohesus nõudis ka otsekohest vastust. Seisukord ei arenenud järk-järgult oma kõrgema tipuni. See
