armuksid. Armastus teeb inimesed heaks; mis aga sina ütlesid, oli kurjast.”
„Mina olen kuusteist aastat vana,” vastas tema, „ja tean, mis mu kohus on. Emast pole sul vähematki tuge. Tema ei oska sinu järele valvata. Praegu ei tahaks ma üldse Austraaliasse sõita. Kogu kupatise heidaksin heameelega kõrvale. Ja seda ma teeksingi, kui mitte leping poleks alla kirjutatud.”
„Oo, ära võta seda nii tõsiselt, Jim. Sina oled nende melodraamade kangelaste sarnane, milles ema nii väga armastab kaasa mängida. Ma ei taha sinuga riidu minna. Nägin teda ja teda näha tähendab täielikku õnne. Ärgem tülitsegem. Tean, sina ei teeks kunagi kellelegi halba, keda mina armastan, ega?”
„Muidugi seni mitte, kui sina teda armastad,” oli tusane vastus.
„Mina armastan teda igavesti!” hüüdis neiu.
„Ja tema?”
„Ka igavesti!”
„See olekski talle parem.”
Neiu põrkas temast eemale. Siis hakkas ta naerma ja pistis oma käe tema käsivarde, oli ta ju alles ainult poiss.
Marble Archi juures astusid nad omnibusse, mis viis nad nende kodu lähedusse Euston Roadile. Kell oli juba viis läbi ja Sibyl pidi enne etendust paariks tunniks voodi heitma. Jim nõudis seda. Ta ütles, temal oleks kergem tast lahkuda, kui ema juures poleks. Ema oleks tingimata jälle korraldanud mõne etenduse, kuna aga poiss ei võinud kannatada mingisuguseid stseene.
Sibyli toas jätsid nad jumalaga. Poisi südames oli armukadedus ja äge, surmlik viha selle võõra vastu, kes 120
