Äkki tabas ta kusagil kuldsete juuste helgi ja naervad huuled – Dorian Gray sõitis lahtises tõllas kahe daami seltsis mööda.
Neiu kargas jalule. „Seal ta ongi!” karjus ta.
„Kes?” küsis Jim Vane.
„Prints Võluja!” vastas neiu vahtides sõidukile järele.
James kargas püsti ja haaras karmilt õe käsivarrest kinni.
„Näita teda mulle. Missugune see on? Mõni tunnus! Ma pean teda nägema!” hüüdis ta. Kuid samal silmapilgul tuli hertsog Berwick oma kahe paariga vahele, ja kui see viimaks silmapiiri vabastas, oli otsitud kaless pargist kadunud.
„Läinud,” lausus Sibyl nukralt. „Oleksin tahtnud, et sa teda oleksid näinud.”
„Ka mina oleksin tahtnud, sest nii tõesti kui taevas jumal elab, tapan ma tema, kui ta peaks sinule midagi halba tegema.”
Hirmunult vaatas õde vennale näkku. See kordas oma sõnu. Nad tungisid pistodana õhku. Inimesed ümberringi hakkasid vahtima. Sibyli läheduses seisev daam kihistas naerda.
„Tule, Jim, tule,” sosistas neiu. Tusaselt astus vend läbi rahvahulga tema kannul. Ta tundis oma sõnadest rõõmu.
Achilleuse kuju juures pöördus tüdruk ümber. Tema silmis helkis kaastundmus, mis muutus huulil naeruks. Ta raputas pead. „Sa oled arutu, Jim, äärmiselt arutu; halvasti kasvatatud poiss – see on kõik. Kuidas võid sa nii hirmsaid asju öelda? Sa ei tea, mis su suu räägib. Sa oled lihtsalt armukade ja halb. Ah! Tahaksin, et sa ise
