„Ma ei tea, kuidas me ilma temata läbi saaksime,” vastas vanem naisterahvas hädaldavalt.
Sibyl Vane viskas oma pea selga ja naeris. „Meie ei vaja teda enam. Prints Võluja juhib nüüd elu meie eest.” Ta peatus. Roos tärkas tema veres ja kattis tema palged. Kiire hingus avas tema huulte õilmelehed. Nad värisesid. Mingisugune kire lõunatuul lehvis tast üle ja liigutas tema riiete õrnu volte. „Ma armastan teda,” ütles ta lihtsalt.
„Rumal laps! Rumal laps!” kõlas papagoiline vastus. Kõverate, valekalliskividega ehitud sõrmede liigutamine andis sõnadele mingisuguse veidra mulje.
Tüdruk naeris jällegi. Selles helises puurilinnu rõõm. Silmad tabasid kooskõla ja vastasid särava helgiga; siis sulgusid nad hetkeks, nagu tahaksid peita oma saladust. Kui nad uuesti avanesid, oli neist üle libisenud unistuse loor.
Õhukeste huultega tarkus rääkis talle kulunud toolilt, manitsedes ettevaatusele, lugedes sellest arguse raamatust, mille autor peidab end kaine mõistuse nime taha. Tüdruk ei kuulanud. Ta oli oma kirgede vanglas vaba. Ja prints, prints Võluja oli temaga. Tarvitses pöörduda mälestuse poole ja ta oligi kohal. Neiu saatis oma hinge teda otsima ja see tõi ta tagasi. Tema suudlus põles uuesti neiu huulil. Tema silmalaud tundusid palavaina printsi hingusest.
Siis muutis tarkus oma meetodi ja hakkas rääkima järelekuulamisest ning selguse muretsemisest. See noormees võiks ehk olla rikas. On see nõnda, siis võiks mõelda abielu peale. Neiu kuulmeil murdusid elukogemuse lained. Kavaluse nooled sööstsid tast mööda. Ta nägi õhukesi huuli liikuvat ja naeratas.
