Äkki tundis ta tarvidust rääkida. See vaikus rõhus teda.
„Ema, ema,” hüüdis ta, „miks armastab ta mind nii väga? Miks mina teda armastan, seda ma tean. Armastan teda sellepärast, et ta on, nagu peaks olema armastus ise. Aga mis näeb tema minus? Mina pole teda väärt. Ja ometi – miks, seda ei oska ma öelda, – ehk küll tunnen end temast kaugel alamal, ometi ei tunne end alandlikuna. Olen uhke, hirmus uhke. Ema, armastasid sa mu isa, nagu armastan mina prints Võlujat?”
Vana naine kahvatas nägu katva paksu puudri all ja tema kuivad huuled tõmblesid kramplikus valus. Sibyl tormas tema juurde, heitis oma käed talle kaela ja suudles teda.
„Anna andeks, ema. Tean, et isast rääkimine sulle haiget teeb. Kuid see on ju ainult sellepärast, et sa teda nii väga armastasid. Ära tee nii kurba nägu. Mina olen täna niisama õnnelik nagu sina kahekümne aasta eest. Ah! Las olla mind igavesti nii õnnelik!”
„Mu laps, sa oled liiga noor armumiseks. Pealegi, mis tead sa sellest noormehest? Sa ei tea isegi tema nime. Kogu see asi on väga tülikas ja nüüd, mil James Austraaliasse sõidab ja minul nii palju on mõelda, peaksid sa ometi järelemõtlikum olema. Siiski, nagu ma esiti ütlesin, kui ta on rikas…”
„Ah, ema, ema, lase mind olla õnnelik!”
Mrs. Vane heitis pilgu tütrele ja tehtud teatraalsete liigutustega, mis muutuvad sagedasti näitlejate teiseks loomuseks, haaras ta tema oma kätesse. Samal silmapilgul avanes uks ja noor sagris pruunide juustega poiss astus sisse. Kehalt oli ta tüse ja tema käed ning jalad olid suured ning liikumisel kuidagi kobavad. Tema pol- 110
