VIIES PEATÜKK
„Ema, ema, ma olen nii õnnelik!” sosistas tüdruk ja peitis oma näo närtsinud ja väsinud välimusega naise rüppe, kes istus – selg heleda, tüütava tule poole – ainukesel tugitoolil, mis leidus tema viletsas eluruumis. „Ma olen nii õnnelik,” kordas tüdruk, „ja ka sina pead olema!”
Mrs. Vane võpatas ja pani oma peened bismutvalged käed tütre pea peale. „Õnnelik!” kajas tema suust vastu. „Mina olen ainult siis õnnelik, kui näen sind näitelaval mängimas. Sina ei pea millelegi muule mõtlema kui oma mängule. Mr. Isaacs on olnud meie vastu väga hea ja meie võlgneme talle raha.”
Tüdruk tõstis silmad ja tegi mossitava näoilme.
„Raha, ema?” hüüdis ta. „Mis tähendab raha? Armastus on rohkem väärt kui raha.”
„Mr. Isaacs andis meile ette viiskümmend naela võlgade maksmiseks ja James’i viisakaks varustamiseks. Seda ei peaks sa unustama, Sibyl. Viiskümmend naela on väga suur summa. Mr. Isaacs on olnud meie vastu väga tähelepanelik.”
„Tema pole dzhentlmen, ema, ja mina vihkan seda tooni, milles ta minuga räägib,” ütles tüdruk, kargas jalule ja läks akna alla. 108
