kivitükkidest trepiastmed laotud, paiguti tuleb ennast üles vinnata kiduraist männijändrikest kinni haarates.
Haukavuori on kõrge järsk kallas, 140 m üle merepinna. Umbes pool sellest laskub alla järsu seinana, pool taandub pikkamööda mereni — ta on enam kui kaks korda kõrgem meie põhjaranniku paekaldast.
Vaatan kaljuservalt alla — järsk, sopiline sein, allapääsule ei ole mõeldagi. Ja ikka pean imestlema Suursaare mändide elujõudu ja kohastumisvõimet —- kuhu nad küll oma eluaseme on leidnud! Vaevalt meetrilaiune kaljunukk ulatub järsust seinast välja — juba on sinna mänd kasvanud, veidi jässakas, krobelise koorega, kidurgi, kuid elab ja kasvab, hoiab kramplikult kinni oma kaljunukist.
Siitsamast Haukavuori alt läheb läbi uus tee, mida ehitatakse kahe küla vahele. Selgesti on siia näha, kuidas kõrgemad kaljuseljakud on tee laiuselt läbi raiutud, teisal madalamad kohad kaljurahnudega ja kiviklibudega täidetud.
Kiiskinküla poolt tuleb hobune kaherattalise kaarikuga, millel on koormaks sõre kruus teetäiteks. Poistesalk jookseb kaasa — ja miks ei peakski jooksma, kui saarel on praegu ainult kolm hobust, kevadel ei olnud ühtki. Üks poiss on võtnud ohjad enda kätte ja sammub hobusejuhi kõrval nagu täismees, teised jooksevad kord kõrval, kord ees, vaadates ja tähele pannes, kuidas hobune astub, peaga noogutab ja sekka mõnikord puristab.
62