Koorem tühjendatakse kivide vahele, kuid sellest ei jää jälgegi, kogu liiv niriseb kivitükkide vahelt läbi nagu sõelapõhjast. Siia läheb täidet palju, see tee läheb neil midagi maksma.
Lasen silmad käia üle veevälja. Lõunataevas on selge, musta palistusena paistab silmapiiril Viru rand, hall pilv selle palistuse kohal ei ole muud kui Kunda vabriku suits. Põhja poolt on veidi udune, kuid siiski võib eraldada ähmasel mere tagapõhjal soome saarte siluette ja sopilist rannajoont. Nad näivad koguni nii lähedatena, et võtaks sõudepaadi ja laseks sinna välja mõne tunniga.
Aga meri ümberringi on täis aurikuid ja purjelaevu — loen korraga silmaringis neliteist suitsu ja viis purje. Suursaar asetseb Vene suure kaubatee ääres, muud mereteed Venel Soome lahes praegu ei ole — Peeter Suure raiutud aken Euroopasse on ahtakeseks jäänud. Ja kulgeb siit siis laevu läbi vahetpidamata, ükskõik, millal Haukavuorile tuled, päeval või öösi, ikka näed kümmekond laeva silmaringis. Nende tee käib läbi otse Suursaare külje alt, kilomeeter või paar rannast, mitte rohkem. Praegu kohtuvad Haukavuori all kaks suurt aurikut, üks Inglise, teine Vene lipu all; inglise aurik tuleb Leningradi poolt, vene oma siirdub sinna, mõlemad on kõvasti lastis. Suursaar on küll hea valvepost Soome lahes, ükski laev ei pääse siit nägemata mööda. Kui ilm selge, võib ära lugeda kõik läbiminevad laevad Soomest kuni Viru rannani, ainult piirituseviikingid mõistavad endid varjata.
