jää paisub ja siis lõhkevad kaljupakud paukudes, nagu lastaks rannas kahureid.
Mida sügavamale sisesaarele jõuan, seda tihedamaks läheb mets. Paiguti küll hallid kaljuturjad, siis jälle männid. Aga teerada ei ole. Uitan kaljudel tunni, kaks — Haukavuorile välja ei jõua. Kuigi Suursaarelt välja ei pääse, kuid eksida võib siin küll. Võib-olla tammun kitsal alal ringi, silm ei ole harjunud kaljusel maastikul orienteeruma, seda enam, et maastiku äärjooned igal sammul muutuvad.
Nüüd jookseb mu juurde kaljunuki tagant must hülgekoer, varsti teine-kolmas, ja veidi aja pärast tuleb minuga kaasa viieteistpealine koertesalk. On teised õige sõbralikud loomad, ükski ei haugahta, nuusutavad küll, lakuvad ka käsi, kuid kurjust ei näita. Nüüd arvan, et olen kindlasti eksinud ja Kiiskinkülasse välja jõudnud, sest kust muidu see koertekari. Kuid küla ei ole kuski. Umbes pool tundi või veel enamgi sibavad koerad minuga kaasas käia, eksitavad mind ühelt kaljult teisele, siis kaovad üksteise järel kõik. Pärast saan teada, et need toredad hülgekoerad sageli võõrastega kaljudel luusimas käivad, rohkem aga omapead mööda saart ringi lasevad. Võib-olla on need kahtlased ning siira-viira käivad teerajad samblapinnal koerte tallatud, sest muid loomi siin nähtavasti ei ole.
Nüüd aga märkangi ühe männi küljes lauakest pealkirjaga: „Haukavuorile“. Siitsamast läheb üles ka väike teerada, mida võib terasemal silmitsemisel ühtlasest kaljust kuidagi ikka eraldada. Mäekülg on järsk ja libe, paiguti on
