lühidalt. Ta küsis veel seda ja teist, käskis süüa valmistada, kusjuures teine kuldtükk kõrtsmiku pihku libises.
Tund aega pärast südaööd tõmmati Harju värav üles ja rootsi-saksa sõjavägi läks sügavas vaikuses välja. Kui kõik väljas olid ja väravat jälle kinni hakati panema, tuli veel üks rootsi ratsa-mees teistele järele kihutades. Hädavaevalt pääses ta veel langeva värava alt läbi.
Lumesadu oli lõppenud. Aeg-ajalt heitis kuu lõhkikärisenud pilvede vahelt pilgu valendava maa peale. Vene kantsis Tõnismäel olid tuled kustunud. Mullavalllä seisis üksik valiimees ja toetas end pooltukkudes pika püssi najale. Äkisti ajas ta keha sirgeks ja kuulatas. Linna poolt kostis segane müdin. Oks must kogu liikus kiiresti lähenedes valendaval väljal. Vahimees pani püssi palge ja hüüdis: „Kes seal on?“
„Vürst Sagorski!“ oli vastus.
„Ei usu. Pea kinni, muidu lasen!“
Enne kui vahimees ähvardust sai täide saata, oli ratsamees mullavallist üles kihutanud. Pauk raksus, ratsaniku peast langes rootsi kübar maha. Järgmisel silmapilgul kiskus Gabriel kiivri vahi-mehe peast ja pani oma pähe; rootsi sõjamehe kuue oli ta juba varem seljast visanud. Samal ajal ütles ta kohkunud vahimehele: „Nüüd jookse telkide vahelt läbi ja karju kõigest jõust, nagu mina teen: „Üles, vene mehed, vaenlased tulevad!““
Vaenlased tulidki juba. Nagu tuulispask tormas eemalt suur ratsameeste salk mullavallist üles; nende järele tulid jalamehed joostes. Gabriel ei suutnud neid üksipäini tagasi tõrjuda, ta pidi võideldes kantsi sisse taganema. Aga juba oli
