päeva läbi, ilma et kange suurtükimürin, mis sel päeval linnast ja ümberpiirajate laagrist vastastikku kostis, tema und oleks rikkunud. Õhtul läks kõrtsmik teda äratama: „Tõuse üles, ehk tahad ka venelasi uhtuma minna?“
„Venelasi uhtuma?“ kordas Gabriel pealtnäha ikka veel uniselt, kuna ta tõepoolest terava tähelepanuga kuulas.
„Muidugi, täna öösi lähevad kõik välja: sakslased, rootslased, linna poisid, Ivo Schenkenberg oma salgaga ja pealekauba veel rüütel Mönnikhusen oma nälginud mõisameestega. Seekord on komandant Hinrik Horn ise juhatajaks. Nad tahavad Tõnismäe kantsi peale tormi joosta, venelaste käest suurtükid ära võtta ja nende eneste vastu pöörata. Kange põhjatuul ja lumesadu on meie meestele abiks. Läheb kõik hästi, siis on linn homme prii.“
„Mis kella ajal väljatungimine tuleb?“ küsis Gabriel haigutades.
„Tund aega peale keskööd.“
„Hm!“ ümises Gabriel. „Mu vaene pea kõmiseb küll veel saadud matsust, aga kui kõik lähevad, ega siis minagi puududa ei tohi. Praegu ei julge ma veel lossis nägu näidata, aga kui väljatungimise tund on tulnud, siis kohendan ennast salamahti teiste sekka; juhtub, et ma lahingus mõne tubli tüki ära teen, siis ei tule pärast keegi enam küsima, kus ma tänase päeva olen vedelenud. Kas hobune pole veel varastatud?“
„Hobune on tallis ja saab puhta kaeraga toidetud. Tore täkk, seda peab ütlema. Kust sa selle said?“
„Mul on jõukad vanemad,“ kostis Gabriel
