suur osa venelasi jalule tõusnud ja sõjariistad kätte võtnud. Algas äge võitlus, mees mehe vastu. Harva kuuldus püssipauke, enamasti võideldi mõõkade, odade ja kirvestega; pimeduses ja hirmsas segadikus langes siin ja seal venelane venelase, saks saksa käe läbi.
Gabriel oli venelaste esimeses reas, ta mõõk möllas vastaste ratsanike hulgas. Ta otsis Ivot, aga ei leidnud teda kusagilt. Ühes saksa rüütlis, kellel punaste sulgedega raudkübar peas oli ja kes sakslaste esimeses reas kui lõukoer võitles, arvas Gabriel Mönnikhuseni ära tundvat ja hoidus tema eest hoolega kõrvale. Rüütel näis aga teda otse silmas pidavat. Asjata taganes Gabriel telkide vahele — rüütel raius enesele teed jalameestest läbi ja tungis suure tuhinaga Gabrieli kallale.
„Pea kinni, rüütel Mönnikhusen!“ ütles Gabriel saksa keeles, Kuna ta end mõõgaga hirmsa hoobi eest kaitses. „Ma ei taha sind surmata.“
„Ja mina ei taha elada!“ hüüdis Mönnikhusen kätt uueks hoobiks tõstes.
„Põgene, rüütel!“ manitses Gabriel tungivalt. „Sa näed, et sa minust jagu ei saa. Põgene ja ela oma ainsa tütre rõõmuks!“
„Minul ei ole tütart!“ kiristas Mönnikhusen vihaselt. „Ma ei seleta su nägu, aga sa oled vist mõni äraandja meie eneste keskelt. Sa tahad mind pehmeks teha ja oma viletsat elu päästa, aga sa sured minu käe läbi!“
Suure vaevaga kaitses Gabriel end vastase vihaste löökide eest, aga ta ei löönud ise vastu. Ta nõu oli rüütlit ära väsitada ja elusalt vangi võtta. Saatusel oli teine nõu. Kuu oli silmapilguks
