loomuselt oli ehitud, et suutnud Friedrich III. mitte nagu tarwis oleks olnud, walitsuse ohje käes pidada. Riigi nõdrus.Õnnetus õnnetuse pääle käis riigile wõersil, aga tema juhataja ning kaitsja waatas wagusi päält ega ‚liigutanud sõrmegi‘ tema kergituseks. Pea-aegu takistamata lahkusiwad rajaäärsed maad keisri laenuwalitsuse alt: Helvetia, mis nimepidi Saksa riigimaaks loeti, andis ennast Prantsuse kuninga alla, Böömias waliti Husslane Podjebrad ja Ungrias wahwa Türklaste tõrjuja Hunyadi (§ 160, 4) poeg Matthias Korvinus (§ 166, 2) kuningaks, Italias läks Lombardia kroon Sforza kätte (§ 159, 1). Riigis eneseski ep olnud lugu parem: läänes lõikas Burgundia herzog Karl Südi tükk tüki järele riigi küljest, Baieris hooliti nii wähe keisri käsust, et säälne herzog, ilma et teda hiljemini oleks riigikohtu ette kutsutud, oma poja abikaasa, „ilusa Agnes Bernaueri“, Donau jõkke ära uputas, kõigil pool lõkitses wõimsate ja linnade wahel wiha ning werine waen. Ei äratanud Konstantinopoli langemise sõnumgi (§ 160, 2) keisrit tema lõdwusest; jah, ta pidi omas wanas eas, kui Ungria kuningas Matthias Wiini ära wõttis, „päälinnast riiki“ põgenema ega pääsenud sinna enne oma wastase surma mitte tagasi. Ometi sai ta oma eluõhtul weel pisut rõõmu maitseda: tema poeg Maximilian, kes oma abikaasa, Karli Südi tütre läbi ühe osa Burgundia riiki pärandanud, waliti auujärjepärijaks.
Maximilian I.: 1493—1519.2. Maximilian I., „wiimne rüütel“ Saksa troonil, algas ‚hää tahtmise ning südi meele, aga kasina walitsemise osawusega‘ oma tegewat walitsust. Kõige päält püüdis ta kadunud korda jälle jalale seada. Selle tarwis andis ta riigipäewal, kuurwürstide ning riigilinnade saadikutega ühtlasi nõuu pidades, 1495 uue seaduse, mis Igawene maarahu: 1495.igaweseks maarahuks hüüetakse: keegi würst ega rüütel ei tohtinud omale ise sõjariistadelt abi otsida, waid kõik tülid pidiwad ühte wiisi riigikohtu ees, mis riigikammerkohtuks kutsuti, ära seletatama ja õiendatama. Ning et kohtunikkude silm selgemini walwata suudaks, jautati riik kümneks maakonnaks, kellest igaüks ühe pääülema juhatamise alla asutati. Seaduse mõju.Kuid seesinane seadus ei toonud mitte oodatud tulu: keisri wõimus oli, sest et kohtumõistmine tema käest ära, hoopis wähenenud, see wasta würstide woli, sest et riigikammerkohus liiga pikkamisi oma asju ajas ning harwaste otsuselle jõudis, hästi kaswanud. Tulusam ning tulewiku kohta tähtsam oli Postikäik: 1510.korraline postikäik, mis keisri käsu pääle käima pandi: seeläbi ühendati laialise riigi jaud üksteisega, sõnumeid wõidi wiibimata paigast paika läkitada, kokkusaamise takistus oli teelt ära weeretatud. Sõjad.Niisamuti nõudis „rüütlik“ keiser sõjateel riigi tugewust taga, kuid kasina õnnega: kõigist abikaupadest ning rahulepingutest hoolimata ei suutnud ta Italias Lombardia krooni pähä ega Helvetias wõimust mitte kätte saada, sest Prantsuse kuningad (§ 156, 3) oliwad agarad wasta seismas. Wiimaks otsis wahwa walitseja oma lapsi Kosjateel.„kosjateel“ wähemate riikide pärandajaks awitada ning seeläbi oma kodust wõimust kinnitada: see läks talle korda ning oli niisugustest pärandustest Hispania maa, kus tema poeg Philipp I. kuningaks sai (§ 158, 1), kõige suurem ning tähtsam. Seda wiisi, osalt täidetud, osalt täitmata lootuste saadetawal, jõudis keiser Maximilian I. keskaja lõpule, märkas uut waimuelu ärkamist, kuulis Amerika ülesleidmisest (§ 170) ning nägi usupuhastuse algust. Maximiliani: † 1519.Tema suri 1519.
