§ 154. Lisa: Helvetia rahwa südidus ning priius.
Helvetia maa.1. Kuna Saksa riik asus, kasus, kosus, kõhenes, elas kõrge Alpi mägestiku keskel Helvetia rahwas waba elu. Were poolest Sakslased, tunnistasiwad nad keisrit eneste ülemaks walitsejaks, aga ei hoolinud palju riigi koormast ega kergitusest; 11. ja 12. aastasajal pidiwad nad keisri nimel walitsewate herzogite sõna kuulma ning oma maale mitu linna ehitada laskma, aga pääsiwad 13. aastasajal jälle wabamalle järjele. Kuid siis hakkasiwad Savoyeni ja Habsburgi grahwid nende sekka oma lossisid ehitama ning mõisaid asutama. Seeläbi näitas nende wabadus kahtlaseks minewat. Ja neli maakonda, Nelisalu järwe neljal küljel, astusiwad kokku ning tõutasiwad wandel „ennem surra kui häbis elada“: säält wõsus Helvetia wabadriik wälja.
Priikssaamise lugu.2. Sellest wandest ning tema täitmisest räägiwad pärastised Helvetia ajaloo kirjutajad, kuna uuemad uurijad suurema osa ennemuistse jutu liiki lükkawad, järgmisel wiisil:
Eraõigused.‚Keiser Friedrich II. andis Nelisalu järwe äärsille maakondadelle nende ustawa abi eest õiguse, ainult keisrit oma ülemaks warjajaks tunnistada. Wahewalitsuse ajal warjas neid Habsburgi grahw Rudolf ning kinnitas keisriks saades, nagu hiljemini Adolf I., nende endised eraõigused. Albrecht I. aga tahtis Helvetia maad Austria pärismaaks teha. Seda märgates palusiwad Helvetlased keisrit endille wana wiisi Maawalitsejad.„maawalitsejaid“ läkitada. Saadeti siis kaks „walitsejat“ maale, mõlemad ülbed ja toredad, ühtlasi tigedad ning armutud. Ei maksnud midagi isade õhkamine aga poegade palumine: ike ähwardas pärisorjuseks minna. Ehitati ju „sunnilossid“ Helvetia pinnale ning mitmed tähed tunnistasiwad tulewiku tuska. „Kudas tohib talurahwas ilma minu luata nii toredaste elada!“ hüüdis teine walitseja, nimega Gessler.Gessler, kui auusa pereisa Stauffacheri korralist elumaja nägi. Ja teine walitseja, kes weel ülemeelsem, laskis wäikese eksituse pärast elatanud peremehe Melchthali käest paari härgi ära wõtta ning wastapalujalle raugale öelda: „Tahab talupoeg leiba süüa, astugu ise adra ette!“ Seda kuuldes lõi perepoeg riisuwalle sulaselle mööda käsi, nii et kaks sõrme liikmest nikastasiwad. Hirmuga põgenes poeg: isa wõeti kinni ning pisteti silmad pääst wälja. Põgeneja leidis auusa ja targa pereisa Walther Fürsti juurest warjupaika. Sinna jõudis ka Stauffacher ning kolmekeste pidasiwad nad aru, mil kombel isamaad ikkest lunastada. Otsuse tegemiseks läksiwad
