des. PS § 17 ei sisalda mingit kitsendust peale kohtuvõimude otsuse ja tervishoiunõuete. Kuid kas sellega peaks mõeldud olema ka piiriäärseid maa-alasid? Sirgjoonelisel seletusel võiks välja lugeda, et PS § 17 põhjal on igal kodanikul õigus oma äranägemisel asuda ja liikuda kas või 3 meetri kaugusel piirist. Sel puhul oleks aga igasugune piiri valvamine võimatu ja PS § 17 oleks absurdsus. Saksa vabariigi põhiseaduse § 111 näeb ette, et liikumisvabadust võib riigiseadusega kitsendada, s. o. kitsenduse aluseid ei või panna maksma partikulaarseaduseandlused. Meie PS § 17 järgi aga ei võiks administratiivvõim üldse kitsendada liikumisvabadust ka piiriäärses maaribas, välja arvatud tervishoidlikkudel põhjustel. Isiklikult arvan, et niiviisi PS § 17 ei või tõlgendada sel lihtsal juriidilisel põhimõttel, et seaduseandja ei ütle absurdsust ja absurdne järeldus on alati tunnuseks, et mitte seadus ise, vaid tema tõlgendamine on vale. Sellega oleks Põhiseadusega kokkukõlas seadus, mis kitsendaks liikumist piiriäärses maaribas ja mis ka lubaks tarbe korral siseministrile keelata sellele või teisele kodanikule sealviibimise ja isegi asumise ka sel puhul, kui seal ei ole kaitseseisukorda. Seadus peab muidugi piiririba laiuse ära tähendama. See käib ka ainult maapiiri kohta. Nii kaua kui see küsimus pole reguleeritud, ajame läbi kaitseseisukorra kuulutamisega piiriäärseis kohis (võrdle Riigikohtu otsust nr. 19―1926).
Lõpuks ka kaitseseisukorra seaduse § 9 p. 12 ― kinnisvara sekvestri alla ja vallasvara aresti alla panemine. Mis puutub vallasvara aresti alla panemisse, siis ei ole praktika seda õigust pea kasutanudki, välja arvatud esimestel vabariigi aastatel perioodiliste trükitoodete üksikute numbrite, kui isesuguse vallasvara, aresti alla panemine. Kuid just trükitoodete suhtes seletas Riigikohus (adm. os. nr. 53―1925), et nende suhtes ei või kasutada Sõjaseisukorra s. § 19 p. 18. Riigikohtu otsuse mõte oli, et siseminister ei või kasutada kindralkubernerina oma erakorralisi volitusi, kui tema sama tagajärge võib saavutada oma harilikkude volituste kasutamise ja kohtu poole pöördumise teel. See motiiv on väga vaieldav.[1]
- ↑ RkhA otsuse nr. 53―1925. a. mõte seisab selles, et administratiivvõimud võivad kasutada erakorralisi õigusi Sõjaseisukorra seaduse põhjal piirides ning alustel, nagu see Sõjaseisukorra seaduses tähen-
36
