Kilplaste jutud ja teud/6
←5
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
7→
|
Kuues peatükk.
Kuda Kilplased nõuu oliwad pidanud, ühte uut nõuukoda ülesehitada ja mis seal juures juhtus.
Kui teisel päewal jälle kogukonda kokku kutsuti ja sellepärast nõuu peeti, mis nimeliku kiiduwäärt hakatust halpusele pidi tehtama, siis kuuldi mõnesugust nõuu, ja kui suurema hulga meeled saiwad ühendatud, kinnitati sedamaid seaduseks: Selle asja pärast, et nüüd teist walitsust, käiki ja elu edespidi ettewõtta ja tallitada nõuuks wõetud ja wälja arwatud oli, saagu õnnelikuks hakatuseks üks uus nõuukoda kogukonna kulu peale ülesehitatud, mis nende halpust jõuaks üleskanda. — Kilplased teadsiwad küll wäga hästi, et see nõuupidamise otsus weel mitte kõige tähtsamat halpuse märki ei näita, aga nemad arwasiwad tarklikult, et halpust ühekorraga hunniku kaupa ei tohi turule wiia, waid aega mööda aga tükk tükilt. Ehk arwasiwad mehed ka, kuida üks wana laulik ütleb:
„Waat, kui ähib, puhib mägi,
Lapse-waew teeb palgel higi:
Mäest wist sünnib mägi kiire?
Mägi tõi lapseks — weikse hiire!“
nõnda wõiks ka nende kõrge tarkus, mida suuremaks ta lapse waewas ennast näitas, seda hõlpsamalt pisukese halpuse hiirekese õnnelikult ilmale tuua. — Kui kõik läbi räägitud ja joonele seatud oli, mis ühe nii suure asjale tarwis läks, siis leiti, et hoone ehitamise hakatusele midagi suuremat enam ei puudunud: kui üks osaw wilepuhuja ehk wiiulimängija, kes oma armsa laulu ja mängu healega puid ja kiwa sinna meelitaks, et need ise ilma käte abita senna tuleksiwad ja üksteise peale korralisesse hunnikusse lauksiwad, kuda hoone ehitamise kombe tarwitab. Nõnda räägitakse wana põlwe kirjades ühest mängumehest, kes, kui kandli keeli oli kõlksutanud, oma kena laulu ja mänguga ei mitte üksnes linnud ja metselajad, waid puud, metsad ja kõrged mäed kui kutsikad oma kannul oli pannud jooksma; jah, ise suuremaid jõgesi oli ta mäng nõnda liigutanud, et woolamise kiiru unustanud ja teda kuulama jäänud, sest et tema laul neid oli rõõmustanud ja karastanud. Sarnaseid imewärklika asju loeme ühest teisest wanast laulikust, Amphion nimi, kes oma kena kandle helinaga seda imet oli teinud, et kõik kiwid ja kaljurahnud tema järel jooksiwad, siis korraliste üks teise peale hunnikusse astusiwad ja sedawiisi rõngas-müüri Teebeni linna ümber, Böotia maal oliwad teinud. Jah, ka meie maa ennemuisteses juttu mälestuses leiame ühe laulu-targa, Wanemuine nimi, keda täna päewase Wanemuise lauljatega Jaama walitses, mitte ei tohita wahetada, kes seie saadik muud ei ole liigutanud kui — südamid, kus ennemuistine laulik: linnud, metselajad, kalad, tuule õhu ja wee laened oma laulu kuulama sundis, ehk tal kül seda rammu ei olnud, puid, kiwa ja mägesi tantsima panna. Üht räägitud meeste sarnalist wiiuli- ehk kandlemängijat soowisiwad Kilplased endale nõuukoja ehitamise abiks, lasiwad sellepärast igas kohas oma soowimist kuulutada, ja katsusiwad wahe ajal ise oma mängu ja laulu rammu, aga ei leitud seda paraku mitte suurema wõimulisi olewat, kui meie päewsetel laulumeestel, kes iseäranis meie paigas wäga kõhetumad näitawad olema. Mõned puhuwad küll lauldes ennast hinge täis, kui konn, kes härja suuruseks tahtis saada, et lugu wälja näitab, otsekui tahaks mägi teise ilmale tuua, aga nende sündinud lapsuke jääb siiski naeruwärt pisuke — hiirepoeg. — Kus kõik nokalised ja sulglised laulule kipuwad, seal unustatakse enamist et kaarna „kroonk, kroonks!“ weel ööpiku laul ei ole! Et Kilplaste laulikutel selle poolest sugugi paremat lugu ei olnud, pidiwad nemad wiimaks häda pärast ise kätt töö külge panema, kui mõteldud asjast tõeste uus nõuukoda pidi tõusma.