Mine sisu juurde

Kilplaste jutud ja teud/7

Allikas: Vikitekstid
6
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
8

Seitsmes peatükk.

Kuda Kilplased uue nõuukoja ehitamise tarwis palkisid raiuwad, neid kibeda waewaga üle mäe koju poole weawad ja siis mäele jälle tagasi wiiwad.

Et Kilplaste endine tarkus pikamisi nagu lambi taht õli lõpetusel pidi kustuma, sellepärast jäi neile weel nii palju mõistust, seda teada, et enne kui hoone ehitamist alustasiwad — palkisi, kiwa ja muid asju tarwis läheb. Päris halplased oleksiwad puieta, kiwieta, lubjata ja liiwata hoone ehitamist sedamaid alustanud, aga ei mitte nõnda Kilplaste targad, waid nemad läksiwad kõik üheskoos ja ühel meelel metsa, mis mõned waud maad mäe taga orus kaswis; seal hakasiwad nad puid maha raiuma, okstest siledaks laastama, koorima, tahuma ja igapidi palkideks walmistama, nõnda kui meister käskinud ja õpetanud. Kui aega mööda palgid walmis oliwad saanud, soowisiwad Kilplased endale ühe mõnusa ambu, misga palka kui noolisi oleks wõinud koju wibutada, sest see läbi poleks neil pikemat wedamise waewa olnud. Aga:

Oleks-meil ja Tahaks-ma,
 Niisamuti kui Saaksin-ma —
On kolm kõik kehwad wennaksed —
 Ei saa neist ial abiteed.
Kät ise, sõber liiguta:
 Siis kosud soowi-kiiguta.

Sest et soowimised midagi ei aitanud, pidiwad Kilplased wiimaks tööle minema ja palkide wedu omal kael toimetama. Kibeda waewaga oliwad nemad esiteks palgid kõik üks haawal mööda mäge ülesse, siis jälle teise poole mäest alla kannud, nõnda et praegu wiimane palk neil käsil oli. Ka seda wiimast palki oliwad nad wenitades ja winnates õnnelikult mäele saanud ja oliwad parajalt tööl köite ja kangide abil palki teiselt poolt mäge alla lastes. Kesk mäe küürul põrkas palk nende käest libisema, et teda pikemalt ei jõudnud sinni pidada, hakas ise enesest weeretades alla jooksma, seda kiiremast, mida enam ta alla poole jõudis, ega jäänud enne puhkama, kunni ta teiste palkide hunniku kõrwa sai. Seal seisis ta ühe korraga paigal kui nott. Kilplased imestasiwad wäga, seesugust tarkust ühest puunotist nähes. — Üks hüüdis: „Eks meie olnud suured halbid, nii palju waewa nähes ja tööd tehes, enne kui palgid mäest alla saime; ei ükski meist olnud nii kawal, kes seda wõinud ettemõtelda, et palgid ise paremini mäest alla oleksiwad läinud. Meie halbid peame siin iseeneste kahju läbi targemaks saama.“ — „Noh.“ — kostis teine Kilplane: — „asi ei ole weel hiljaks jäänud, targal nõuul wõime wigadust kohe parandada, rutem kui sõge kes ühe silma lahti teeb. Käed, kes palkisi mäest alla oliwad wiinud, wõiwad need niisama hästi mäe otsa tagasi wiia. Sealt wõiwad nemad hiljemine oma tahtes ise weeretes alla minna, mis meile suurt töö hõlpsust ja pealegi weel lusti saab tegema.“

See tark nõuu oli kõigil wäga meele pärast ja mehed rõõmustasiwad kui lapsed, et kombeks wõetud rumalusest ja halpusest kohe nii kena katsetüki maailmale wõisiwad ülesnäidata. Sellepärast läksiwad nemad ühel meelel palkide kallale ja hakasiwad neid mäest ülesse kangutama. Aga oli neil juba enne teiselt poolt mäelt palkisi ülesse rebides ja mäest alla lastes otsata waewa ja tööd olnud, siis leidsiwad nad palkide ülesweeretamise kallal tõest kolmkord rohkem waewa, enne kui neid mäe harjale tagasi saiwad. Sest esiteks oli mägi siit poolt palju äkilisem, ja teiseks meeste tööst wintsutatud kehad wäsinud, jõuud kipus mõnel ju lõpema. Aga tõstes, kergitades, wenitates, lükates, kangutades, ajades, torkides, weeretades, waalides, wedades, kandes, nihutades, liigutades, tõmmates, kiskudes, pöörates, seades, tõugates, winnates ja rebides, eest poolt, tagast poolt, ülewalt, alt, pahemat kät, paremat kät, laiuti, pikuti ja põigiti, wiisiwad nemad wiimaks ometi palgid kõik tagasi. Aga seda wiimast palki, mis neid targaks oli teinud, ei wiidud kaugemale, kui poole mäe kõrgusele, sest et see poole tee enne juba oma jalgel oli ärakäinud. Saiwad mehed siis tüki aega puhanud ja hinge tõmmanud, siis lasiwad nad palgid oma jalgel mäest alla weereda, ikka pikkamisi üks teise järel, et kena mäng kauemini wiibiks. Mehed seisiwad ülewal mäe harjal, waatasiwad palkide alla jooksu ja oliwad wäga rõõmsad. Südamed ja meeled ilutsesiwad meestel, et esimene halpuse katsetükk ja eesmärk nii kenast oli korda läinud. Sellepärast minti rõõmu kisaga koju tagasi, otsekohe kõrtsi, töö waewa peale kehale karastust wõtma. Aga et seda rasket tööd üksnes kogukonna kasuks oli tehtud, sellepärast pidi ka kogukond meestele waewa palka tasuma ja seda maksma, mis prisked söögid ja joogid kulutasiwad.

Kui mehe kombel tegid tööd;
 Siis on sul luba, et sa sööd;
Ja puhkad rahul pika ööd;
 Sa tead, et kassil magades
Ja laisal kõhul’ lamades:
 Ei jookse hiirekene suhu!
Kes kät ja jalgu liigutab,
 Sest tõuseb wiimaks leiwa mees;
Kes laisa kätkis kiigutab,
 See elab wiletsuse sees;
Seepärast murekand’ ja hool
 Nii tarwilik kui leib ja sool.